Edith Sepp: teeme Eesti filmist kasvu, investeeringute ja ekspordi lätte

Film algab valgusest. Maailm vajab täna valgust. Valgus purustab pimeduse, kui projektor käivitub. Ilma valguseta pole pilti, pole lugu, aga pole ka hinge, mida ekraanilt otsida.

Lugesin hiljuti Johan Eklöfi „Pimeduse manifesti“. Eklöfi uurib valgusreostuse mõju loodusele ja näitab, kuidas me liigume valgusterrori suunas. Ta toob esile aga pimeduse sügavama väärtuse – pimedus pole hirmutav, vaid selles saab kuulda vaikuse tähtsust ja oodata hommikut.

Kas see pole seesama pimedus, milles elab meie film? Mitte peitev pimedus, vaid see, mis avab. Filmi ei pea ainult nägema, seda peab tunnetama. Eesti film sünnib selles ruumis, kus valgus ei dikteeri, ja vari ei valitse.

Filmitööstus ei loo ainult lugusid, vaid ka töökohti – ühes rahvusvahelises filmiprojektis saab tööd sadu inimesi, elavneb hotellindus, toitlustus, logistikavaldkond ning võib eri piirkondadesse tuua sadu tuhandeid eurosid lisatulu.

Filmitööstus võiks olla üks Eesti kasvuvaldkondadest, sest digiriigina oleme harjunud tehnoloogiat eksportima – miks mitte eksportida digivormis lugusid? Loovuse ja tehnoloogia kohtumisel sünnib midagi enamat kui kunst – see on majandusmudel, mis toodab väärtust ja nähtavust.

Väga suured audiovisuaalse sisu tootjad otsivad investeeringute paigutamise vōimalusi. Nad vajavad võttekohti ning meil on valmimas mitu filmipaviljoni. FilmEstonia on olnud edukas investeeringute sissemeelitamise vahend ja majandusmõju uuring näitas, et iga investeeritud euro toob majandusse tagasi viis eurot.

Kolm otsust, mis teevad Eesti filmi edukaks

Kui tahame, et Eesti film oleks nähtav ja majanduslikult tasuv, tuleb lõpetada tegutsemine väikeriigile omases enesepiiravas mõttemallis. Filmivaldkonnas on aeg teha kolm otsust, mis muudavad olukorda päriselt paremaks.

FilmEstonia tagasimaksesüsteem peab töötama täisvõimsusel, kuid tänane mahu ülempiir pidurdab kasvu. Kui soovime pikaajalisi välisinvesteeringuid, vajame ka pikaajalist plaani. Euroopa mängufilmide eelarvest tuleb 26% rahvuslikest fondidest ja 21% tagasimaksemehhanismide kaudu.

Film peab olema Eesti brändi osa – kui me ise seda nii ei positsioneeri, ei ole filmil võimalust rahvusvahelisel turul esile kerkida. Me teame, kellele me oma lugusid räägime, mis teeb need eristuvaks ja kuidas neid müüa. See ei ole pelgalt kultuuriline väljendus, vaid sihitud eksporditegevus. Eesti film ei looda nähtavusele – ta toodab seda. Film ilma nähtavuseta on aga kulu, mitte mõju.

Filmipaviljonil on mõte ainult siis, kui see ühendab loovuse, tehnoloogia ja investorid tulupõhiseks mudeliks. See peab olema platvorm, kus luuakse eksporditav väärtus – just see teeb filmitööstusest Eesti majanduse ühe tõsiseltvõetava tugisamba. Edu eeldab selget mudelit: kellele toodame ja millega eristume.

Täna on Eesti sõnum maailmale, et meie prioriteet on panustada riigikaitsesse. Et meid selles soovis mõistetaks, vajame tugevat majandust, ja kultuuri. Üks film suudab maailmale näidata rohkem kui kindral või minister suletud uste taga selgitada.

Just nüüd, kui maailm on keerulisem kui kunagi varem, peame oma sõnumi selgelt välja ütlema ja seda levitama. Film on selleks ideaalne vahend, sest me ei räägi ju lugusid ainult endale, vaid peame jagama neid teistega.

Me ei peaks pimeduses ootama hommikut, vaid kirjutama oma lood ekraanidele ja neid maailmas levitama.