Regina Valt: vajame 50 aasta plaani planeerimises

21. sajandi Eesti Vabariigis toimivad väga paljud protsessid kiiresti ja efektiivselt. Siin võib saada kiiresti e-residendiks, avada pangakonto, suhelda riigiga digitaalselt. Oleme olnud paljudes valdkondades eesrindlikud ja investeeringutele avatud.

Kuid on mitmeid protsesse, mis pidurdavad nii kohalike kui välisinvestorite investeerimisotsuseid ja ka üldist progressi. Üks arendamist vajav valdkond on Eesti planeerimissüsteem.

Mitmed riiklikud planeerimisalgatused on luhtunud. Kõik suured projektid on tulnud elanikkonnale justkui (ebameeldiva) üllatusena. Üks põhjus on pika plaani puudumine või halb kommunikatsioon planeerimise algstaadiumis.

Vähem kõlapinda on saanud fakt, et iga lisanduv menetluskuu toob endaga kaasa märkimisväärsed kulud. Seetõttu teeb menetlusprotsessi pikkus ja potentsiaalne venivus investorid ettevaatlikuks. Halvimal juhul loobutakse investeeringust või tehakse otsus investeerida mõnda teise riiki, kus analoogsed protsessid on selgemad ja kiiremini teostatavad.

Tulemusena ei arene majandus piisavalt, kuigi potentsiaali selleks oleks. Innovatsioon on pärsitud. Tagatipuks vananeb meie taristu.

Pikk plaan peab olema paigas. Planeeringute menetlemise protsess peab olema selge ja arusaadav. Siis on nii riigil, omavalitsustel kui ka investoritel lihtsam oma projekte edukalt kavandada, ellu viia ja avalikkusele selgitada.

Pealtnäha lihtne lahendus sätestada seaduses lühemad tähtajad ei tööta. Seda näitab ka ehitusseadustikus sätestatud võrdlemisi lühike lubade väljastamise tähtaeg, mis kipub praktikas samuti mitme kuu pikkuseks kujunema.

Teine levinud arvamus on, et juhendid aitavad parandada protsesse. Selles on tõetera sees, aga ainult juhenditest ei piisa. Pealegi on üsna keeruline koostada igale olukorrale sobivat keskset tööriistakasti. Lisaks peitub riiklikul tasandil juhendite koostamises oht liigseks tsentraliseerituseks.

Eestis koostatakse riiklikke strateegiaid neljaks aastaks, monitoorides ja uuendades nende elluviimist aasta-aastalt. See on oluline areng võrreldes varasema praktikaga ja sarnast arenguhüpet on vaja ka planeerimisvaldkonnas.

Alustuseks on vaja koostada planeerimisvaldkonnas pikk plaan (miks mitte Singapuri eeskujul 50 aastaks) ning uuendada seda järjepidevalt. Ja see ei tohi jääda üksnes visiooniks, vaid vaja on defineerida konkreetsed taristu, ettevõtluse, keskkonna, kaitse ja muude oluliste valdkondade prioriteedid.

Teiseks on ülioluline kaasata avalikkust juba pika plaani koostamise algstaadiumis.

Kolmandaks: iga planeering peab püsima sellele planeeringuliigile vastavas detailsusastmes.

Lisaks on oluline kaardistada, milliseid menetlusprotsesse saaks lihtsustada, kiirendada või ära jätta. On vaja mõelda läbi, kas on mõistlik teha läbi sama protsess suure ala versus iseseisva arenduskrundi planeeringu koostamisel.

Meie omavalitsuste ja riigi väiksus on oluline konkurentsieelis. Pika plaani koostamine on vajalik eelkõige kindlustunde ja usalduse loomiseks. See annaks nii elanikele kui ka investoritele olulise sõnumi riigi ja omavalitsuste arengusuundadest.

Tulemusena kasvaks investeeringute maht, paraneksid majandusnäitajad ja uueneks taristu. Boonusena kaasneks väiksem halduskoormus ja seega madalamad kulud maksumaksjate jaoks.