Diana Gurimski: et noored jõuaksid innoveerida, selmet võidelda hakkamasaamise nimel

Aga kui palju inimesi tegelikult abi vajab? Ametlikud numbrid näitavad vaid jäämäe tippu. Paljud ei jõua kunagi statistikasse, sest nad ei otsi abi või ei julge seda teha.

Ühiskonnas on palju toimivaid depressiivikuid ja sõltlasi – inimesi, kes kannatavad vaikselt, samal ajal kui nad jätkavad oma igapäevaelu, töötavad, hoolitsevad pere eest ja püüavad väliselt jätta muljet, et kõik on korras. Nad ei ole töövõimetud, aga nad ei ole ka päriselt „toimivad“. Neil on pidev kurnatus, lootusetus ja vajadus millegi järele, mis aitaks valu leevendada, olgu selleks tööga ülepingutamine, alkohol, ravimid või muud sõltuvused.

Kui me lähtume ainult ametlikust statistikast, siis me eirame tuhandeid inimesi, kes elavad n-ö maski taga. Kellel on töö, pere ja kohustused, kuid kes tunnevad, et nad lihtsalt eksisteerivad, mitte ei ela. Kui sellised inimesed moodustavad suure osa ühiskonnast, siis kellele see Edukas Eesti tegelikult on?

Johann Hari ja paljude teiste uurijate järeldused viitavad, et depressiooni ja ärevushäirete kasvu ei põhjusta mitte aju keemiline tasakaalutus, vaid see, kuidas me elame ja mida oleme kaotanud. Vaimse tervise probleemid on seotud üheksa teaduslikult tõestatud põhjusega, mis viitavad katkenud sidemetele – sidemetele tähendusrikka töö, inimeste, väärtuste, looduse ja lootusega tuleviku osas.

Töö tähendusrikkus: kui inimene tunneb, et tema töö on monotoonne ja alahinnatud, tekib võimetusetunne ja depressioon.

Üksildus: mõju tervisele on võrreldav füüsilise kallaletungiga, suurendades stressihormooni taset ja varajase surma riski.

Väärad väärtused: kui inimese enesehinnang põhineb rahal ja staatustel, siis on rahulolu alati kättesaamatu.