Taavi Kotka: avalikus sektoris miljonäriks (ilma korruptsioonita)

Umbes 20 aastat tagasi said eraisikud hakata esitama maksuametile eeltäidetud tuludeklaratsioone. Keeruliste pabervormide täitmine ja pikad järjekorrad jäid ajalukku, süsteem korjas ise erinevatest registritest info kokku ning inimesele jäi vaid ülevaatamise vaev ja paar hiireklikki.

Mõne aastaga jõuti muljet avaldava statistikani: 96% kohustuslastest esitasid digitaalse deklaratsiooni. Ning mis veelgi olulisem: 90+% esitajatest ei muutnud algandmetes midagi ehk siis olid nõus masina poolt kalkuleeritud numbritega. Üks Eesti tähtsamaid e-edulugusid oli sündinud.

Sellele järgnesid rida olulisi digireforme tolli valdkonnast, automaatsed maksukontrolli süsteemid jne. Paberile sai ambitsioonikas plaan: Aruandlus 3.0, mis pidi nii EMTA-le kui ka statistikaametile esitatavat informatsiooni automatiseerima tasemeni, kus need ettevõtted, kelle äri on sularahavaba ning kes on nõus oma pangakonto või raamatupidamissüsteemi ridade jagamisega, ei peaks täiendavaid raporteid riigile esitama. Vabatahtlik, keegi ei kohusta – kui ei meeldi, siis võid jätkata nii nagu seni.

EMTA arvutuste kohaselt säästaks masin-masin liidesele üleminek ettevõtjatele igal aastal kümneid miljoneid eurosid. Miks mitte maksta Aruandlus 3.0 ärategijatele kamba peale ühekordselt näiteks miljon eurot?

Rõhutades siinkohal, et raha makstakse mitte seaduste muutmise eest, vaid ainult juhul, kui ühiskonnas on toimunud muutus. Ja see muutus ei ole hinnanguline, vaid mõõdetav 0/1 parameetrina. Näiteks: 51% EMTA deklaratsioonidest esitatakse automaatselt masin-masin liidese kaudu (s.t. raamatupidaja ise enam EMTA keskkonda sisenema ei pea).

Arvestust osalenud inimeste ja nende panuse üle peaks EMTA ning auhinnapoti paneb välja ja järelevalvet teostab riigikantselei. Raha tuleks valitsuse reservfondist.

Sama mudelit saaks kasutada ka teistes valdkondades – hariduses, tervishoius, põllumajanduses jne. Vajalik reform ja mõõdikud lepitakse eelnevalt avalikkuse ees kokku ning kui muutus ühiskonnas on toimunud, siis tuntakse rõõmu ja makstakse summad kobisemata välja. Oluline on rõhutada: eesmärk ja tasu lepitakse ette kokku.

Sugugi mitte kõik ametnikud pole lorud, kuid täna puudub neil motivatsioon oma valdkonnas innovatsiooni või bürokraatia vähendamisega tegeleda. Surud vere ja higiga läbi suurema reformi ja tasuks on… mis? Riiklik auraha või lihtsalt õlale patsutus ministri poolt?

Sul ei ole vahendeid teiste ministeeriumite ametnike motiveerimiseks. Meedias saad pidevalt peksa, sest reform võtab aega ja kui välja ei tule, siis saad kinga. Pole just parim perspektiiv. Lisaks on mõned teemad poliitiliselt nii sensitiivsed ja sisult nii keerulised, et me oleme rahvana nõus pigem igal aastal maksma kümneid miljoneid eurosid ebaefektiivsuse eest kui tegelema probleemi endaga. Olgu näitena toodud gümnaasiumite reform.

Seda motivatsioonimudelit ei saa üle ekspluateerida, aga see aitaks erinevates valdkondades selgelt sõnastada, mis on tähtis, kuidas me mõõdame edu ning kui palju oleme ühiskonnana nõus maksma selle eest, et vajalikud muudatused lõpuks tehtud saaksid.

Me võimegi jääda rääkima riigireformist või muretseda laste ülekaalu pärast. Proovime, kas raha paneb rattad käima! Kahju ei ole võimalik saada, sest kokkuvõttes makstakse summad välja ainult juhul, kui ühiskonnale vajalik muutus on päriselt toimunud.