Siim Tammer: laome ometi munad korvi!

Eestlastena peame ennast tihti väga töökaks rahvaks, seda julgustab Tammsaare aegumatu epopöa „Tõde ja õigus“. Kraavi kaevamise kõrvalt kipume aga unustama suurema pildi – meid on umbes 1,3 miljonit, kellest tööga hõivatuid on 650 000.

Meid ei ole õnnistatud ei kulla ega hõbedaga, kuid meil on lopsakad metsad, puhas vesi ja palju põlevkivi. Kas oleme aastatega suutnud ennast nende tugevuste ja nõrkuste keskel kuidagi edukaks saada, jätan targemate arvata. Kui küsida, mis Eesti edukust pärsib, siis minu hinnangul on see hoopis midagi proosalisemat – meile meeldib kiruda ja kireda, isegi nii palju, et unustame seejuures muneda.

Haldus- või väärteokaristus. Need kaks sõna on Eesti juristkonna sisuliselt lõhki ajanud. Seda kõike oludes, kus meil rakendatakse mõlemat. Kui olla keskmise kodaniku kingades, siis nende sõnade taga ei olegi mingit müstilist erinevust.

Kui aga kiremisest ja kirumisest saab rahvuslik sport, kus unustatakse munemine, oleme paraja probleemi ees. Ja siin ei aita enam ka rahvatarkus, et tasa sõuad, kaugele jõuad. Aeg on lihtsalt muutunud.

Kiigates finantssektorisse, siis rahamaailmas on tagajärjed väga vahetult nähtavad. Kui jääd ajast maha, siis sa oledki kaotaja. Näiteks kui trahviraamistik ei tööta, siis võid üsna kohe muutuda katsepolügoniks, kus riski realiseerumisel ei ole rikkujal eriti palju karta.

Meenutame kasvõi üht suurimat rahapesu kaasust, mille tegelikuks trahvihinnaks kujunes 2 miljardit. Meil kehtis aga trahviraamat, mille puhul oli sisuliselt ainsaks võimaluseks paluda teiselt riigilt kübekest trahviraha meie endi kannatuste ja valu eest – saime 50 miljonit miljardite asemel.

Rein Veidemann kirjutas 1990. aastal Rahva Hääle artiklis „Neljas võim“, et „Eesti poliitika kommentaariumis on hakanud tooni andma ilkuv, parastav, mõnikord lausa avalikult küüniline hoiak.“

Ta tõi artiklis välja ka ühe võimaliku põhjuse: „... see johtub viitsimatusest tegeleda tegelike põhjuste-tagajärgede analüüsiga, mis korvatakse siis dramaatiliste paisutuste, spekulatsioonide ja kõikvõimalike „sahinatega““. Paraku oleme samasse lõksu, kuid sügavamale, tänaseks kinni jäänud.

Siin ma nüüd olen, lubasin endale mitte kiruda ega kireda, kuid välja kukkus ikkagi edulugu Eestile, kus meenutada ja soovitada tuleb vaid elementaarset. Hoiame kurssi! Meil on kõrgelt arenenud demokraatlik ja vaba riik, kus kogu võimuaparaadil on hea toonus.

Kuid suure kisa ja kära saatel oleme liiga paljudes asjades „peenhäälestusel“ ja väga aeglased, mistõttu on munakorvid pigem tühjad. See mõjutab paratamatult kogu meie riigi toimimist ja ettevõtluskeskkonda. Me peame tõsiselt mõtlema oma riigi tugevustele ja nõrkustele.

Peame tegema valikud, kuhu energiat panna ja kuhu mitte, kus kiruda ja kus kireda ning kus aga vaikselt mune korvi korjata.