Agur Jõgi: kas Excel on uus kitarr? Ei, ka süda peab helisema

Võib-olla oleks õigem küsida, miks on maalija pintslitõmme vähem väärt kui numbririda Excelis? Justkui oleks kultuurielu pseudoteadus, mida võib tarbida vaid pühapäeviti pärast “Aktuaalset kaamerat”. Kui on vaja suuri küsimusi lahendada ‒ näiteks, kuidas taastada inimlikkus või milline on Eesti tulevik ‒ siis ootame kannatamatult PowerPointi slaide.

Kunagi kirjutasid kirjanikud meie hinged lahti. Kunstnikud suutsid ühe pintslitõmbega olulised mõtted lõuendile panna. Nüüd on loovinimeste roll täita kommertspausid suurte äriuudiste vahel. Oleme uhked digiriigi, IT-sektori eduloo ja idufirmade üle, aga kas sellest piisab? Tiigrihüpe on nagu vana BMW: kunagi edev, aga nüüd liigub roosteaurudel.

Samas on just seesama „pehme pool“ meid korduvalt päästnud. Laulva revolutsioonita ei räägiks me täna Eesti iseseisvusest. Aga kas Excel suudaks lauluväljakul võidelda meie väärtuste eest? Vaevalt.

Õigustatult võiks küsida, mis on Excelis halba. Ei olegi, aga maailm pole vaid tulude-kulude bilanss, mis kajastab ainult tarbimist, tootlust või kasumlikkust. Sekka ka veidi turundust või PRi.

Maalijad, heliloojad, kirjanikud, näitlejad või tänavakunstnikud on kui vanad aeglaselt sõitvad ja omajagu kordi remonti vajavad autod.

Tabelireal peegeldavad need masinad halvimal juhul kütusekulu, kuid tegelikult kannavad sellest hoolimata endas unikaalset karismat ja hingestaatust, mida ükski Exceli valem välja ei võlu. Ka päris inimestele pärismaailmas lähevad need oluliselt rohkem korda kui peenhäälestatud ja detailideni viimistletud PowerPointi graafikud.