E-valimised tooks kasutusele tegeliku demokraatia

E-valimisest võiks uuesti saada tegelik demokraatia. Esindusdemokraatia (ehk süsteem, kus kodanikud valivad endale esindajad, valivad riigikogu koosseisu) peamine sünnipõhjus oli fakt, et otsedemokraatia (kus kodanikud ise hääletavad tegelike otsuste kohta) praktiline teostamine osutus juba Antiik-Kreekas võimatuks. Ei ole ju reaalne, et iga päev või nädal tuleks rahvas iga uue seaduse kohta Tallinna oma häält andma.

Kuid kas tänaseks on see tegelikult ebareaalne? Miks ei võiks igaüks ID-kaardiga iga päev või nädal vaadata üle kinnitamist ootavad seaduste eelnõud? Mina olen muidugi radikaal, kes teeks sellest lausa kodaniku kohustuse sanktsioonide (maksustamine) läbi, kuid võib ka mõelda, et vajalik on teatud kvoorum, et kui näiteks 51% kodanikest ei osale ID-kaardiga hääletamisel, jõustub riigikogu hääletamine. Nii võivad vähe avalikku huvi pakkuvad seadused jäädagi meie palgaliste assistentide (riigikogu liikmed) kohustuseks. Ehk kui härradel-prouadel on tähtsamat teha, las majatüdrukud-sulased ajavad asjad korda!

Mis sellest muutuks? Muutub see, et me hakkaks lõpuks ometi teostama seda demokraatiat, milleks see omal ajal välja mõeldi - kodanikud hääletavad riigi asjade ja seaduste üle, ehk me hääletame ideede ja seaduste, mitte inimeste üle. Ei ole olemas mitte ainsatki ausat põhjendust, miks sellist süsteemi ei võiks kasutusele võtta juba järgmisel kuul. Süsteem on ju olemas. Loomulikult ei õnnestu sellise süsteemi läbiminek seni, kuni meil on võimul omakasupüüdlikud parteid, sest nende nalja-aastane rahu valijatest saaks häiritud.

Kuni on parteid, seni pole ka demokraatiat. Vähesed saavad aru, et niikaua kui olemas on parteid, pole isegi teoorias demokraatiat Eestis olemas, sest kuigi riigikokku valitakse enam-vähem (esindus)demokraatlikult inimesed, siis parteide sisemine juhtimine on ju absoluutselt ebademokraatlik! Partei liikmed hääletavad alati selliste otsuste poolt, mille algatab reeglina partei fraktsioon/juhatus/juht, tegemist on tegelikult organiseeritud kuritegevusega võrreldava otsustussüsteemiga, õnneks selle erandiga, et omerta (ehk saladuse ja lojaalsuse hoidmine) ei tööta.

Loomulikult ütleb 90% riigikogulastest selle kohta, et a) see ei ole teostatav, mis on tegelikult vale; või, et b) rahvas on liiga loll, mis on aga häbematu, sest Eesti olgu oma rahva nägu ja tegu. Pealegi, ma kahtlen sügavalt, kas kõik need jalgratturid-sõudjad-kolm korda erakonda vahetunud ja eksmissid on ikka targemad kui keskmine rahvas.