Õe-venna tandem teeb maailmatasemel interjööriunistused käega katsutavaks

Karedatest nõukogudeaegsetest tekkidest mantlid välja võlunud ja need maailma tippdisainerite kõrvale viinud Marit ütleb, et ehkki rõivadisain pole tema argipäevast täielikult kadunud, tuksub süda praeguseks ikkagi ruumide loomise rütmis. “Ka siis, kui ma vaid rõivaste loomisega tegelesin, lõin nende esitlemiseks alati esimesena keskkonna ja ruumi, kuhu sisse siis kollektsioon asetada. Mind huvitas alati kõigepealt maailma, tunnetuse ja atmosfääri loomine,” sõnab ta.

Marit: Olin 2013. aastal just Longing For Sleep mantlite kollektsiooniga välja tulnud, kui veel Töötukassa ettevõtluskoolitusel käisin, et äri loomiseks toetust küsida. Ootamatult aga oli vaja arveid esitada ja ise materjalitellimusi teha. Mäletan, et seisin Laste Maailma ees, helistasin vennale ja ütlesin, et nüüd on vaja ettevõtet. Nii registreeriski Peeter ettevõtte ning mina ei esitanudki kunagi toetuse taotlust, sest kõik hakkas nii kiiresti pihta.

Peeter: See oli hetk, kus kokku said Mariti väga hea idee ja minu soov ettevõtlusega tegeleda. Olime õega lastena maal olles pehkinud puutükkidega küllalt poodi mänginud, nüüd oli aeg ja võimalus hakata päris arveid tegema.

Marit: Mina käisin väiksena Kanutiaia ärikoolis, kus kaubitsesime enam- ja vähempakkumistes postkaarditükkidega. Naljakas on mõelda, et nüüd tegeleme tihti sarnaste asjadega, aga päris raha eest.

Marit: Ma arvan, et kõige olulisem on usaldus. Isegi kui oleme eriarvamustel – ja seda me oskame väga hästi: minna totaalselt pisidetailidesse ja sealt enam mitte tagasiteed leida (naerab) –, siis on kogemus õpetanud, et pere on kõige tähtsam. Äri on äri – oleme aastate jooksul kõvasti üksteise nurki lihvinud. Võttis ikka jupp aega, et kokku leppida, et õhtuti pärast kella 21 tööasjadest ei räägi, sest just selline kellaaeg on kõige soodsam pinnas kõige mahlakamateks eriarvamusteks. Lisaks: käisime mõned aastad tagasi perega kanuumatkal, kus sõitsime Peetriga koos selg ees kärestikku, ent tulime sellest kenasti välja. See võiks olla hea näide meie omavahelisest usaldusest ja koostööst.

Peeter: Ükskõik, kus ja kellega sa tööd ei teeks, on meeskond alati väga tähtis. Sul võib tavatöös olla üks päev üks kolleeg, teine päev teine, kuid õe ja venna suhe on selles elus kõige pikem üldse. Minu silmis on see toetav ning julgustav. Huvitav on jälgida koos ka valuläve kasvu.

Peeter: Kõik meie moekollektsioonide kangad olid alati spetsiaalselt Mariti kavandatud mustrites ja värvitoonides eritellimusel toodetud ning üks värvikamaid seiku on ilmselt olukord, kus ajagraafik oli täiesti punases – ootasime kangast ja meil oli vaja poodide müügitellimused kiiresti tootmisesse saada. Enne tarnetähtaega selgus aga ootamatult, et vene maffia oli kangatootja kangasteljed öösel ära viinud ja kangast ei tulegi. Tegu oli spetsiifilise kahepoolse šenill-kangaga ja kohti, kus sellist valmistatakse, väga vähe. Kuidas käituda?

Marit: Kuidagi me selle asenduse siiski leidsime, kuid tõepoolest – kui reaalselt see kõlab, et vene maffia öösel lihtsalt kangasteljed ära varastab? Täpselt nii see aga oli. Minul on alati kuklas hetk, kui uus kollektsioon oli valmimas, aga kõik hilines, pinge oli laes ja pakkisin moemaailma lipulaeva 10 Corso Como tellimust, suured pisarad voolamas. See pood oli olnud meie suur unistus ja sel hetkel meenutasin endale, et Marit, sinu suur unistus läheb praegu ellu! Seega unistuste täitumisi tuleb märgata, kuid samas ei pruugi need olla õnnehetked. Just sellised ühised seiklused on meid uskumatult palju sidunud.

Peeter: Jaa! 10 Corso Comoga oli veel see tore olukord, et kolm kuud varem käisime mu sünnipäeva selles kohvikus tähistamas ja ütlesin Maritile, et ühel päeval võiks meie kollektsioon siin Balenciaga asemel olla, tol hetkel teadmata, et unistused võivad nii kiiresti täituda.

Marit: Kuna olen esimeselt hariduselt rõivaste konstruktor, siis varasemalt tegelesin mina kollektsioonide loovpoolega enne müüki – disainimisest õmblusprotsesside ja turundusmaterjalide tootmiseni ning Peeter kandis hoolt showroomide, müügi, hankimise ja tellimuste ellu viimise eest. Tänaseks hoian ma silma peal kogu projekti protsessil – alates kliendisuhtlusest, visiooni loomise, disaini ja autorijärelvalveni, tehes koostööd kõikide osapooltega ja lahendades erinevaid tehnilisi väljakutseid nii, et need oleksid funktsionaalsed ja kaunid. Minu kohustus on liikuda tellija eelarves ning muuta paberile visandatud ruum reaalsuseks.

Peeter: Kuna pakume kliendile muu hulgas sisustusprojekti täislahendust, kus hoolitseme kogu protsessi ja ka toodete tarnimise eest, tegelen mina praegusel ajal kõige rohkem tööprojekti osas hankimise ja logistikaga. Minu hallata on transport ja see, et õiged asjad on õigel ajal kohal ja valmis paigalduseks. Minu kiiks on ka see, et tahan alati objektil kõik valgusallikad ise pesadesse keerata. (naerab)

Marit: Mulle on ette heidetud, et mul puudub sisearhitektuuri erialane haridus. Olles aga tänaseks juba kümme aastat igapäevaselt tegelenud nii eskiis-, põhi- kui ka tööprojektidega – alates uusarendustest kuni muinsuskaitsealuste objektideni, muldpõrandast kuni noa ja kahvli valikuni –, tunnen, et kogemus, konstruktorile omane tehniline 360-kraadine mõtlemine ja piirideta loovus on andnud mulle võimaluse õppida praktikas ja päriselus rohkem, kui suudaks pakkuda mistahes haridusprogramm.

Tehniline algharidus, kontseptuaalne mõtlemine, huvi programmide ja päriselt toimivate lahenduste vastu on alustalad, mille olen omandanud teises valdkonnas ning mida koos elukogemusega rakendan nüüd interjööride ja tervikkontseptsioonide puhul. Vaatlen ruumiloomet palju laiemalt kui “see siinivalgusti kataloogist sinna ja standarduks siia”. Tervikpildi loomine alates tunnetusest, kontseptsioonist, kasutaja teekonna, loo jutustamise, brändingu ja praktiliste ruumilahendusteni välja ehk tervikliku maailma loomine – see on kõige põnevam! Valdkondade ülesus toob meile kindlasti rohkem kasu kui kahju. Meie juurde jõuavad kliendid, kes on kahjuks pettunud erialase haridusega teostajate ebapraktilistes tulemustes ja selles, et tellija vajadusi ei kuulata. Seega ei saa väita, et rangelt erialane kraad on see, mis tagab tellijale hea tulemuse. Lisaks on meie meeskonnas erialaselt diplomeeritud projektijuht ja joonestaja, kes oma oskustega parima erialase dokumentatsiooni tagavad.

Peeter: Mina olen hariduselt logistikainsener ning pigem olen hetkel just rohkem tagasi oma liistude juures. Töö on töö ning vahepeal vahetasin lihtsalt seadmete korraldamise kangaste vastu.

Marit: Ruumide puhul meeldib mulle see, et iga projekt on uus lõuend oma eripäradega. Lisaks on tellijal esmane idee, mis annab ette raamid, mille sees tegutsema hakata. Samuti naudin väga ka seda, et enamasti suudame tellija soovi mitu kraadi võluvamaks muuta ning visioon, mida kujutame kavanditel ja mudelis, saab suhteliselt üks-ühele päriselt ka ellu viidud.

Oluline on siinkohal rõhutada, et sisekujundaja peaks kaasama võimalikult varakult, võimalusel arhitektuurses faasis, kui kõike alles paberil paika pannakse. Sest siis, kui juhtmed juba veetud ja pistikud standardlahenduse järgi paigas, on soovitud nägemuse teostamine palju keerulisem ning kallim. Hea tundega lahendus on väga praktiline ja algab sügavalt seest, mitte pole lihtsalt kirss tordil, mille pinna peale asetada saab.

Ruume luues on minu jaoks ka väga oluline selle kasutamismugavus, nii erakliendi kui avaliku ruumi puhul. Näiteks restorani looma asudes on kõige olulisem teenindaja teekond ja see, et temal oleks seal väga mugav ja hea tunne igapäevaselt tegutseda.

Marit: Moemaailma tempo ja ootused olid meeletud. Kuna mantlid olid edukad, oodati minult pidevalt midagi uut, midagi suurt. Tempo, tootmine, tõusvad kangahinnad ja tootmismiinimumid, lühikesed tellimuste, kuid pikad tarne- ja maksetähtajad… Kui oleksime samas tempos jätkanud, oleksime end täiesti katki teinud.

Olime 2020. aasta veebruaris just oma viimase Longing For Sleep kollektsiooni juures, mida me, muide, pole tänaseni avalikult esitlenud, saatnud Milano showroomi, kui tuli esimene Itaalia covid-juhtumi uudis. See oli täielik šokk, sest saime aru, et terve poolaasta müük jääb ära. Sama kordus järgmise poolaastaga.

Õnneks avanes meil kõige sügavamal koroonakriisi hetkel võimalus värskendada Kristjan Peäske ja Janno Lepiku endise Leib ja Aed resto, tänase Lee brasserie interjööri. Olime juba varasemalt teinud koos Umami restorani värskenduse, Pazzo veinbaari ja Lore bistroo.

On tõeline õnn olla kriisihetkel julgete ja ettevõtlike inimeste “väljas”, kus valdavaks ei ole hirm, vaid ettevõtlikkus, julgus ja usk tulevikku. Olen veendunud, et see mõjutab mõtlemist, maalimavaadet ja enesetunnet väga palju ning hoidis ka meid kriisis vee peal.

Marit: Peab lugema. Tänaseks suletud Umami, Pazzo veinibaar ja Freya Foodbar Viru Keskuses, siis Lore bistroo, Päris, La Pizzeria di Orm Oja, House 10 karaoke, Uma, Lessner, Fotografiska baari ja Tripodi kontori värskendused, LaBocca… Kohe valmib Porto Francos uus Nautiluse austribaar, töös on Artiuse keskuse uuendus ja Merit ja Aivar Berziniga tulevikku vaatav projekt Viljandimaal. Lisaks avalikud kohaspetsiifilised skulptuurid Magdaleena Tervisemajas ja erinevad lühemad ja pikaajalisemad konsultatsioonid, kodud ja töös olevad projektid.

Marit: Peeter töötab Kaitseliidus ja mina olen Tallinna Linnateatri majakunstnik ehk vastutan kogu visuaalse kuvandi eest. Mõni aeg tagasi olime mõlemad korraga väga suurte ja oluliste asjade sees – mina Linnateatri 60 aastat oodatud suure saali ja renoveeritud maja avamise elementidele viimast lihvi andmas ja Peeter metsas taktikalist väljaõpet ellu viimas. Haldame väga suuri projekte, aga kaalukauss on mõnusasti paigas, sest saame rakendada oma parimaid andeid just sinna, kus vajalik. Mul on hea meel, et panustame nii era- kui avalikku sektorisse ja tegeleme väikse pere sees niivõrd erinevate teemadega kultuurist riigikaitseni. Oma ettevõtte tegemised ei kesta 9–17ni ning siit tuleb ka paindlikkus.

Peeter: Riigikaitse on mu südameasi, kuivõrd olen üle poole elust sellega seotud olnud. Kui ettevõttega alustasime, siis sai ateljeetööd tehtud ka ööpäevaringselt, parklas pisut magatud ning hommikul jätkatud. Sellist asja täna enam ei ole, ei taha ka. See, et kuskil pidevalt midagi põleb, on tavaline ja sellest oleme aru saanud. Iga pisiasi meid enam naljalt rööpast välja ei vii.

Marit: Tahaksin hea meelega luua mõnd hotelli või heaolukeskust, täielikku lõõgastuskogemust, rohkem ka kodusid. Samuti olen projektide käigus kavandanud ja loonud imeilusaid mööbliesemeid, vaipu ja valgusteid, mida tahaksime toota ja turustada. Meil oleks vaja kampa head müügijuhti, kes kõike seda poolt arendaks, nii et kui keegi end seda lugedes ära tunneb, võiks meiega lahkesti ühendust võtta.

Marit: Võrreldes moemaailmaga meeldib mulle ruumide puhul see, et iga ruum on konkreetne tellimus – me ei tee midagi õhku lootuses, et keegi selle millalgi ära ostab. Ja kogu ilu peab ehituma ümber vajaduste ja funktsionaalsuse. See on kõige parem tunne, kui minu loodud idee saab teoks ning klient on tulemusega, mida ta algselt ei osanud ettegi kujutada ning milles ehk pisut ka kahtles, rahul.

Marit: Kõige olulisem on see, et klient mind ja minu tunnetust usaldaks.

Peeter: Meil on olnud olukordi, kus tellijal või tema kaaslastel on tekkinud poolikut projekti nähes hirm – mis siit küll välja tuleb, kuid rahustan siis, et las Marit teeb lõpuni ja kõik detailid saavad paika, siis on tervik silme ees. Pusle tuleb ka enne kokku panna, et õiget tulemust ja tervet pilti näha.

Marit: See on nagu ülikonna pintsaku proov, kus varrukaid ei ole veel küljes ja tellijal kalgendab silmis hirm – kas nii jääbki?! Mina julgustan inimesi rohkem nautima! Luua ja tuua enda ümber ainult neid asju, mis pakuvad rõõmu ja rahulolutunnet, mitte lähtuda trendidest ja sellest, mis naabril on. Mul endal on kodus vannituba ka tuba, kus on hea olla. Ja juba väiksena mõtlesin, et miks ei tohi piduliku kleidiga magama minna või pidulike nugade ja kahvlitega igapäevaselt süüa?! Mina kasutan kunagisi vanaema pidupäeva söögiriistu praegu igapäevaselt ja söön kullakarva taldrikutelt, sest leian, et igat päeva ja elus olemise hetke võiks ja peaks praegusel ebakindluse ajastul nautima ja tähistama.

Merit Berzin nimetab Maritit väga hea kompositsiooni- ja värvitunnetusega disaineriks. “Esialgu vaimustusin tema ägedate mustritega ja väga meisterlikest mantlitest-kleitidest ning kui ta liikus sisekujunduse maailma, oli tema loodud ruumides näha sedasama värvijulgust ja head kompositsiooni, mida Eestis muidu ei kohta,” ütleb ta.

“Mulle meeldib, et ta lähtub sisekujunduses alati sellest, kuidas inimesel oleks selles ruumis hea olla - et seal oleks õdus, soe, inimmõõtmeline ja hubane, ent samas alati väikese isikupärase kiiksuga.

Koostöö Maritiga on olnud pigem kui suhtlus sõbraga - olen saanud teda alati usaldada, sest ta kujundab ruume alati mu ettepanekuid, soove ning ruumi olemust ja kasutuse eesmärki arvestades. Ta on minu jaoks põhjatu inspiratsiooni allikas - olgu tegu väikse minimaja, suure restorani või elumajaga, tema stiilide ja ideede kombineerimise võime on hämmastav.

Oleme koos teinud mitmeid erinevaid projekte. Äsja sai valmis meie uus imeline maakivist maaresto, mille kujunduses kasutas Marit värvide asemel hoopis erinevaid toon toonis harmoneeruvaid tekstuure ja tulemus sai täiuslik.

Meie esimeseks koostööks oli aga 8 aastat tagasi Fellini kohviku ruumide värskendus väga väikeste, ent mõjusate muudatustega, mille tulemusena mõjus ruum koheselt hubasemana. Mõni aasta tagasi aga muutus meie külaliste minimaja tema abil mustvalgest minimalismist soojaks ja stiilseks.

Kõik Mariti kujundatud või ümberkujundatud ruumid mõjuvad soojalt, kutsuvalt ja maailmatasemel. Ka minu kõige lemmikumad hotellid ja restoranid maailmas, näiteks The Newt in Somerset Inglismaal ja Babylonstoren Lõuna-Aafrikas, on oma kujunduselt isikupärased, julge värvivalikuga ja veidike eklektilised.

Mariti loodud ruumide kujundused võivad Eesti minimalismi ja kandilisuse kõrval mõjuda mõnele võõralt, ent minu jaoks on just vastupidi.“

“Meie koostöö Maritiga algas 10 aastat tagasi, kui ta võttis julgelt vastu väljakutse muuta toonane Umami restoran hubasemaks. See oli meie jaoks päris suur risk, kuid aastate jooksul on koostöö liikunud suuremast riskist üha väiksema poole,” räägib restoranide omanik Kristjan Peäske.

“Esialgu oli meil lihtsalt usk, et valdkonnavälise disainerina suudab ta näha ja luua ruumi teistsuguse tunnetusega. Aga see, kui sooja tundega ja samas niivõrd eristuv tavalistest lahendustest Umami tulemus sai, avaldas meile suurt muljet ning tekitas soovi seda tunnetust ka oma teistesse kohtadesse tuua.

Eesti restoranide kujundused on sageli kinni stamplahendustes – siinivalgustid, marmor, hetketrendid. Maritil on aga eriline oskus luua ajatu tunnetusega ruume, mis ei vanane, on soojad ja hubased, ent samas mitte liiga kodused. Tema loodud atmosfäärides valitseb väga mõnus tasakaal soojuse ja šiki vahel. Need pole kunagi tüüpilise disainerkataloogi valikud, ja meie projektides on alati oluline osa ka juba olemasolevatel taaskasutatud elementidel ja mööblil.

Suur väärtus on ka Mariti oskus püsida mõistlikus eelarves ning leida efektseid, ent eelarvesõbralikke lahendusi. Meie tööprotsessid on alati väga põnevad ning omanikuna tunnen, et loodud atmosfäärid on küll Mariti nägu, ent seal sees on alati ka natuke meid.

Mul on väga hea meel, et sageli küsitakse lugu meie restoranide atmosfääride taga – need on tõesti eristuvad ning seetõttu näen, et need lähevad meie külalistele korda. Külaliste tagasiside on ka väga ehe – just hiljuti olid meil väliskülalised, kes olid siiralt vaimustuses sellest, kui ägedad meie restoranid välja näevad.“

Tippkokk Orm Oja ütleb, et Mariti käe all ärkas vaikne ja tagasihoidlik Vene tänava La Pizzeria di Orm Oja ruum täielikult ellu. “Kõik nurgad seal on viimse detailini läbi mõeldud, alates Veneetsias käsitööna valminud valgustitest, lõpetades põrandamustriga, mis tuli meie kui tellijate jaoks ülilaheda üllatusena. Kõige kummalisem on see, et loodud disain ja sisekujunduslahendused lõid pretsedendi, kus ruumil on järjest rohkem ja rohkem pakkuda ehk ka kaks aastat hiljem leian ma ruumist kavalaid ja kauneid nüansse, mis panevad mind antud ruumi jälle teisiti lahti mõtestama. See on justkui imeline rännak Itaaliasse, mis ei saa kunagi otsa ja pakub sulle alati midagi uut.”