Metsas leidub muudki peale tululiku puidupõllu

Eestlastele meeldib reformida. Haridust reformitakse kogu aeg. Maksureformidega on seni kenasti läinud, päästeametiga mitte nii väga. Nüüd on reformid omadega metsa läinud.

Reformidest Eesti metsakorralduses on palju kirjutatud. Suur osa sellest on metsanduse spetsiifika, mille üle ka spetsialistid ühel nõul ei ole. Ehkki kui keskkonnaminister räägib peamiselt ehitusest, äratab see pisut kahtlust. Juhan Parts peaks siis tasakaaluks keskkonnast kõnelema.

Üks reformi kõrvalnähte on kevadine harvendus metsameeste seas. Metsamajandusega seotud halduspersonali arv väheneb 550-lt 250-le, endistele metsnikele pakutakse võimalust jätkata oskustöölistena. Puidutööstus vajab tõepoolest raietöölisi, mitte kõrgharidusega metsamehi. Ka metskonnad koondatakse 17-le.

Efektiivne organisatsioon on hea, ent sellisel voolujoonestamisel on mõningad kõrvalmõjud. Kui päästeameti rahvas järgmine kord linnast kohale ruttab, et metsapõlengut kustutada või eksinud seenelist otsida, läheb selleks paar päeva kauem kui varem - nad lihtsalt ei leia neid üles. Siiani on just metsnikud päästjaid tihtipeale abistanud. Uues struktuuris on iga metsamehe hallata aga liiga suur territoorium, et sellel iga põõsast tunda jõuaks.

Muuseas kuulub suur osa metsnikke kaitseliitu. Kui neil kodukandis enam tööd pole ning Eesti poisid edaspidi oma kodumetsa eksivad, mõjutab see ka riigi kaitsevõimet.

Eile jõudis lehtedesse Soome ja Rootsi keskkonnaorganisatsioonide kiri Eesti valitsusele ja riigikogule. Selles hoiatatakse eestlasi metsakorralduses Skandinaavia teed minemast. Jah, mets on väga tähtis toormeallikas. Aga kui metsas üksnes seda näha, on ka Eestis ühel hetkel Lääne-Euroopa ruudukujulised metsad, puud hõredas rivis ning nende vahel onkel muruniitjaga. Eestlase jaoks seni veel võigas vaatepilt.

Naabritelt õppida on hea, ent selleks ei pea nende vigu kordama.