Lillehärra Tallinna popimast õieärist: tobe, kuidas eestlased lillede eest nii kõrget hinda küsivad
„Kes see ometi avab 60aastaselt lillepoe?“ küsib hollandlasest florist Peter Boeijkens, kes avas justnimelt 60aastaselt Tallinnas lillepoe. „Ma teadsin, et pean olema seal kuus päeva nädalas ja et see on raske töö, aga ma tahtsin seda teha!“
“Me asume nagu getos. Siin ei ole midagi ilustada.” Nõnda ütleb ettevõtja, kelle äri asub Tallinnas Pärnu maanteel. See sama tänav pealinnas on olnud aastaid justkui vaeslapse kingades, kus ärid vahetuvad tihti, ning põhjus sellele kõigele on tegelikult üsna lihtne, aga samas ka keeruline.
Vera Zemscova start-up ei õnnestunud, kuid tänu sellele omandas ta uue elukutse, lõi Ukraina pagulaste abistamiseks rakenduse ja sai kuldaväärt kogemuse.
Kell on 9.45. Garderoobi ees on järjekord, registreerimislaua juurde saabub korraga 30 inimest ja esimese ettekandeni on jäänud 15 minutit. Suure konverentsi edu ei sõltu ainult programmist ja esinejatest. Kui suur hulk külalisi saabub korraga, hakkavad rolli mängima praktilised detailid: kui kiiresti jõutakse registreerimisest saali, kas garderoob on mugavalt paigutatud, kas kohvipausil tekivad järjekorrad ja kas kõik leiavad õigel ajal järgmise ruumi.
Eesti majanduses on keerulised ajad - majandus ei kasva, investorid kardavad sõda, tarbijad ostavad üha enam välismaa e-poodidest. Eesti hinnatase päris mitmes kategoorias ületab Euroopa Liidu keskmist. Aga igale langusele järgneb tõus ja pärast vihmaseid päevi paistab taas päike.