Margit Karina-Tarassova: õpetagem laiemalt diplomaatiat, seda vajavad kõik elualad

Või siis natuke igapäevasem näide: kellamehhanismi olulisim hammasratas logiseb või hakkab vastupidi tööle.Tulemuseks laguneb varsti koost kogu mehhanism. Muidugi, inimene ei ole pelgalt vaid masinavärk, inimloomusega on keerulisem, aga midagi võiks kõrva taha panna küll. Tahame või ei taha, meeldib või ei meeldi kord, seesama korrastatud maailm on kõige alus.

Kord mõtetes, väljaütlemistes, käitumises, tegudes. Elu ise koosnebki erineval tasemel mehhanismidest, erineva suurusega meeskondadest: perekond, kogukond, rahvas, riik, Riigikogu. Ei taha öelda, et kõik peab olema must valge, aga igipõliseid väärtusi, ajalooliselt välja kujunenud tavasid ja kombeid ei tohiks kergekäesliselt muuta ega väänata.

Ja see inimloomuse mitmepalgelisus! Kui omakasu mängus lendavad vastu taevast ühiskonnas kehtivad eetika ja käitumisnormid. Oh kui raske on lahti saada enesearmastusest, mis sunnib pingutama avaliku heakskiidu saamiseks.

Eneseimetlus ja „Ainult mina tean seda...!“ Areng ei kiirene kui eelkõige käib oma huvide esileseadmine, ennastsalgav pime võitlus endale kasulike positsioonide saavutamiseks.

Vastuseisu asemel peaks otsima rohkem kokkupuutepunkte, ühiseid seisukohti. Siin näe jah, on hea idee, aga see ei ole mulle kasulik, see on vastasleeri oma: ei, ja tuhat korda ei?! Kui vaataks otsa oma opositsionäärile, suruks maha isikliku ego ja teeks edasiviivat koostööd? Eesmärk on ju kõigil ühine ja õilis, et Eesti oleks edukas.

Emotsioone ohjeldab diplomaatia, inim- ja rahvusvaheliste suhete reguleerija. Kuidas on meil lood poliitikasse pürgivate inimeste diplomaatiliste oskustega? Kui paljudel on diplomaatiline haridus, lai silmaring, arusaam geopoliitikast ja maailmas toimuvast. Et autot juhtida on vaja juhtimisõigust.