Peeter Raudsik: võidab see, kes tarbib kõige rohkem elektrit

Kadrioru pargi veerel kõrgub raudbetoonist elektripost. Vanim omalaadne elektripost oli 1928. aastal uuenduslik nii materjali kui õõnsa konstruktsiooni poolest. Eesti ehitusmeistrid käisid ajast ees, raudbetooni võidukäiguni selles vallas jäi maailmas veel mitu kümnendit.

Tänaseks kõrguvad elektriliinid pea kõikjal. Elektri tootmine, kättesaadavus, roll majanduses ja ühiskonnas on pideva avaliku tähelepanu all. Elektrihind oli 2024. aastal guugeldatum teema kui maskisaade või Ott Tänak.

Eesti elektrifitseerimiseks on kolm sammast, mille keskmes pole mitte uute elektritarbijate tikutulega tagaotsimine, vaid olemasoleva energiatarbimise üle viimine elektrile.

Esiteks transpordis peaks eksperimenteerimine gaasibusside, vesinikutanklate ja muu sarnasega jääma pigem teadlastele kui poliitikakujundajatele. Elektritootmise juures tipuvõimsuste või pikaajalise salvestuse näol on mõlemal oma koht, kuid transpordi valdkond pole üks neist, näitab veenvalt analüütik Michael Liebreich oma kuulsal vesinikupüramiidil. Rahvusvahelised analüüsimajad hindavad, et 2035. aastal on Eestis orgaanilise kasvu järel 200 000 elektriautot. Ent milline võiks olla see arv otsusekindla tegutsemise korral?

Teiseks on kogu Eesti küttesektoris Stockholmi Keskkonnainstituudi analüüsi põhjal peidus 6,6 teravatt-tundi elektritarbimist. Madalal rippuvaid vilju on omajagu: põlevkiviõlil töötavad katlad või ajahamba poolt puretud küttevõrgud hajaasustusega maapiirkondades.

Kõik kaugküttevõrgud, kus täna on sooja hind üle 100 EUR/MWh, poleks avatud konkurentsi tingimustest võimalikud, sest lokaalselt soojuspumpade ja elektrikateldega saaks seal soodsama tulemuse, seda isegi tänaste paljukirutud elektrihindade juures. Ainus põhjus, miks veel on 1982 ärihoonet ja 964 korteriühistut, kus sellest kõrgemat hinda makstakse, tuleneb seadustest ja nõrgast järelevalvest. Kaugküttest lahkumine ja vaidluste lahendamine teenusepakkujaga meenutab valdadele juriidilist põgenemistuba.

Viimaks, kuna elektrifitseerimine eesmärgina on lihtsalt mõõdetav, siis tuleks seda ka teha. Alustades strateegilisel tasandil riigist kuni erinevate sektorisiseste väiksemate eesmärkideni, kõik on võimalik üksipulgi lahti võtta. Elektritarbimine on objektiivne edukuse mõõdupuu.

Kadriorust teel Haapsalu poole kõrgub 2020. aastast maantee ääres terasest roostekarva post. See on algava Eesti elektrifitseerimise ajastu ausambaks. Soorebaseks ristitud esimene disainmast kannab 330 kV kõrgepingeliini ja jutustab kohaliku puhta energia tootmise eelseisvast kasvust.

Nüüd on aeg ennaktempos võtta ette võrrandi teine pool. Eesti majandusele positiivse laengu andmine algab elektritarbimise plahvatuslikust kasvust. See on mõõdetav ja saavutatav eesmärk.