Anu Hellenurme: Eesti sead on Eesti edulugu

1990. aastate alguses oli Eestis ligikaudu 900 000 siga, kuid sektor seisis silmitsi suurte muutustega. Väiketootmine taandus ning asemele tulid suuremad ja jätkusuutlikumad farmid. Tänaseks on sigade arv küll langenud 275 000ni, kuid see-eest on tõusnud nende jõudlus ja kvaliteet.

Eesti Tõusigade Aretusühistu tagab sigade geneetilise potentsiaali pideva paranemise. Kui varem keskenduti eeskätt lihamassi suurendamisele, siis nüüd on oluline ka sigade tervis, viljakus ja efektiivne söödakasutus. Kasutades kaasaegseid geneetilisi hindamismeetodeid ja jõudluskontrolli süsteeme, valitakse aretuseks ainult parimate omadustega loomad.

Tänu järjepidevale tõuaretusele on sigade viljakus märgatavalt paranenud – keskmiselt sünnib 13,7 põrsast pesakonnas, parimates farmides isegi üle 15 põrsa. Samuti on paranenud liha kvaliteet, vastates tarbijate ootustele tervislikuma ja maitsvama toote järele.

Kaasaegne Eesti seakasvatus eristub kõrgete bioohutusstandardite ja sigade tervise hoidmise poolest. Antibiootikumide kasutamine on siin madalam kui Euroopa Liidu keskmine, mis aitab ennetada antibiootikumiresistentsust ja edendada eetilisi tootmispraktikaid. Eesti on ka üks väheseid Euroopa riike, kus puuduvad mitmed sigade nakkushaigused – see on suur saavutus, mida tuleb hoida.

Keskkonnamõju osas on Eesti seakasvatusel suhteliselt väike ökoloogiline jalajälg, kuna loomkoormus on madal ja farmid paiknevad hajutatult. See aitab säilitada tasakaalu looduse ja tootmise vahel, vähendades liigset keskkonnakoormust.

Viimastel aastatel on üha rohkem arutletud, kas seakasvatusel on Eestis pikas perspektiivis tulevikku. Kuigi kodumaine sealiha on tuntud oma kvaliteedi poolest, on odavat importliha lihtne turule tuua, mis ohustab kohalikke tootjaid ja aastakümnete pikkust aretustööd.