Vahemere vaatlus | IKEA ja Decathlon meie kaubandust ei päästa

Mäletan lapsepõlvest hästi seda elevust, kui saime teada, et mõni sõber või sugulane on minemas välismaale. Loomulikult oli oluline võimalus näha ja veidigi kogeda teistsugust elulaadi kui trööstitu ja armetu Nõukogude Liit seda 1980. aastatel pakkus, kuid kaugelt mitte ainus põhjus rõõmustamiseks.

Mitte vähem tähtis ei olnud, et välisreis tähendas saada kvaliteetseid riideid, jalatseid, helikassette, muusikakeskusi; “kapitalistlikku põrgusse” reisides isegi banaane – nimekiri oli lõputu. Kõike seda, nagu hästi teame, okupeeritud Eestis enam kui nappis ning reise väljapoole “nõukogude sotsialistlikku paradiisi” nähti toona paljuski kui kaubareise.

Mäletan hästi sel ajal seltskonnas levinud viktoriiniküsimust – nimeta 80 kilomeetri kaugusel Tallinnast asuv linn, kus poes on kõike saada (vihjena, Paide oli loomulikult vale vastus). Nii oligi toona soov saada tagasi kaotatud vabadus kantud kõige muu ja olulisema kõrval ühtlasi ka unistusest saada samasugune elu, nagu see oli teisel pool raudset eesriiet.

Kus kaubaküllus, toodete valik ning kvaliteet olid võrreldes Nõukogude tegelikkusega otsekui teiselt planeedilt. Kus minek kas või naaberriiki ei tähendanud alati ka poodide läbikammimist, leidmaks lastele hädavajalikud spordijalatsid või endale mugav jope. Nagu seda tollal juhtus sageli isegi Lätis käies.

Taasiseseisvumise järel kaua oodata ei tulnudki. Kiiresti täitusid otsekui imeväel kaupluste letid ja sissetulekudki paranesid sedavõrd, et see mis veel kümnend varem tundus olevat sama kättessaamatu nagu tähed taevas, oli ühtäkki osa igapäevasest normaalsusest. Reisid välismaale hakkasid aga tõepoolest tähendama ennekõike võimalust tutvuda varem üksnes tele-ekraanilt ja raamatutest tuntud Eiffeli torni ja Ateena Akropoliga.

Koju naaseti nüüd kuulsat Pisa torni kujutavate nipsasjakeste, Colosseumi kaunistusega T-särkide ning külmkapimagnetitega. Sekka vürtsid Egiptusest, haruldasemad veinid Itaaliast ning šokolaad Belgiast. Ehk tavaliste suveniiridega. Sest kodus oli kõik vajalik olemas ja välisreis polnud enam kaubareis.

Veel enam, tõelise taassünni tegid läbi ka meie enda kodumaised brändid ja tooted. Tean minagi mitmeid põhjamaalasi, kes usinasti külastasid meie kauplusi, et osta Baltmani ülikondi, ja põhjaameeriklasi, kellele vägagi meeldisid Montoni teksad.