Myraka ettevõtlusblogi: mõistagi tabas mind raev, kuid härrasmees häält ei tõsta

* Toimetuse märkus: loo esialgsest versioonist oli artikli lõpp välja jäänud. Vabandame eksituse pärast.

Kui olin oma äriplaani kaitstud saanud ning õppejõu kiituste ja sooja käepigistuse saatel ettevõtluskoolituse lõpudiplomit vastu võtsin, valdas mind viivuks tunne, nagu oleksin midagi üüratult suurt korda saatnud. Olin nagu ilma suurema rüseluseta kerkinud nende tüüpide sekka, kes vihisevad ringi kosmoses, leiutavad vähiravimeid, panevad vaikima kahureid või vormistavad kargest kaevuveest maitsvat punaveini. Kasutades naabrimehe sõnu: nii kõva vend, et murra või kaigas p****e pooleks.

Tõtt-öelda ei tulnud mu hallolluse kitsamateski koridorides jutuks, et ma ei võiks töötukassalt toetust saada. "See kutt on geenius! Pange rahalaevad teele! Kas te ei näe, kuidas maailm ägab muutuse ootuses ja see suurepärane roostes pirukatrandulett on võimeline aplate omnivooride silmad avama! Avanti!" Umbes niisuguseid kõnesid kujutasin ette kostvat komisjonilaua ümber, mis mu äriplaani servast servani värskelt läbi on menetlenud.

Nädalad kulgesid veokit kaigaste vahele parkides, kahveltõstukiga tünne tõstes ja kõikvõimalike ohtlike veoste leppekoode pähe õppides. Vahel küll vaatasin noid kaabude poole kaldu ja käiguvahetusest puhkavat kätt tõrviku järele sirutada soovivaid kaasõppureid ja mõtlesin, et … kuidas ometi? Ja miks? Mulle meeldib hirmsasti juhtida suuri masinaid, aga kui selleks peab olema kibestunult räuskav nailonsokkloom, peaks vist veel ringi vaatama. Õnneks on ju papp kohe-kohe arvele potsatamas.

Aga kõigepealt potsatas postkasti hoopis kiri. Ja kui ma seda lugesin, potsatasin ise toolist mööda otse värskelt poleeritud laminaatparketile, nii et mu kannikast pooleteist sentimeetri kaugusel kangeks tõmmanud kassi vurrud lööklaines looma kukla peal sajandiksekundiks Mihkel Raua eitamisfaasi meenutava patsi moodustasid.

Kiri tuli töötukassast, kuid ei sisaldanud kaugeltki oodatud rõõmusõnumeid.