Paduhumanitaar hakkas ettevõtjaks. "Kui te mind tunneksite, oleksite plaanist kuuldes kulmudele kukkunud"

Minu suhe rahaga on läbi elu olnud kirglikult dramaatiline kui "Metsiku roosi" viimased kakssada kolmkümmend neli osa. Tõeline armastuse ja vihkamise tulevärk – mina olen raha alati palavalt armastanud ja tema mind jäägitult vihanud. Ometi olen ma patoloogilise fiskaalhälvikuna siiski kuidagi pinnale ulpima suutnud jääda. See müstiline Karabas Barabas, va vigurvänt, pole lasknud mul täiel rinnal laiata ega ka kõduhõngulisse vaesusesse ära närtsida. Olen olnud nagu õnnetu nupp "Tsirkuse" mängulaual, mille saatuseks on kogu aeg kaks ruutu enne finišit redelit mööda tagasi algusesse lohiseda.

Saabunud keskeakriisi magneesiumliku sähvatuse valguses näeb aga kõigevägevam, et olen saatuse suhtes ülimat lugupidamatust üles näitav süüdimatu nähvits. Nimelt otsustasin pisut vähem kui aasta eest, et enne kui Liiva-Annus mulle oma külma ja kondise käe püksi pistab, tuleb saada iseenda peremeheks ning lisaks sõpruse ja armastuse kootud õnnemaikale on tarvis selga ka ärimehe kuube, mille hoolikalt õmmeldud rätsepataskutes pungitaksid rahapakid. Te võite ju siinkohal öelda, et ettevõtlus pole mingi raketiteadus (mnjaa, küll aga on raketiteadus kindlasti korralik bisnjakk), aga kui te mind lähemalt tunneksite, oleksite taolisest plaanist kuuldes kulmude peale kukkunud ja justkui kurjast vaimust vaevatuna omal ajal Ervin Abeli poolt patenteerimata jäänud krambihoogu viljelenud.

Et teile oma tagasihoidlikust (muahaha!) persoonist pisut aimu anda, sobran kulunud servadega mälestusteportfellis ja tõstan välja vändaga ajamasina. Nii, las minna.