Myraka ettevõtlusblogi: ja siis ma ütlesin – tööle tagasi minna ma küll ei taha!

Oleks vist aus teile ära rääkida, millega ma viimase kaheksa kuu jooksul tegelenud olen. Punktist A punkti B jõudmine on ikkagi teekond ja sugugi mitte alati ei kulge see tee sirgjooneliselt. Ma ei taha väita, et olen just Ameerika mägedel kiljuda põrganud, aga sündmuste kulg on olnud kõike muud kui igav.

Pean alustama pöördemomendist, mida kogesin tegelikult juba möödunud aasta juulis. Jah, ma olin end töötuna arvele võtnud, kuid esialgu oli täiesti ükskõik, mis edasi juhtuma hakkab. Kõige tähtsam oli see, et olin vaba. Vaba! Minu jaoks oli see uus ja joovastav kogemus.

Oleks mul taldrikuid keerutades õnnestunud luua kontakt praeguseks juba pilve piiril saba lehvitava krantsi Ginnuga, võtnuksin kiirelt tuure maha. Jõudis ju tema oma lühikese karjääri jooksul korduvalt meie koduõuelt vabadusse murda. Mõnda aega oli tal tunne nagu superstaari saate finalistil, aga siis hakkas hämaraks kiskuma ja kõht läks tühjaks ning puud ja majad ümberringi olid võõrad ja hirmuäratavad. Lõpuks sõitsid varjupaiga näitsikud kohale, meelitasid Ginnu maiusega kuuti ja viisid plate peale järele mõtlema. Nii palju siis vabadusest.

Aga mina hõljusin alles pilvedes. Oli täiesti sürreaalne saada kõne töötukassa poolt mind kantseldama pandud ametnikult hetkel, kui oma karvaseid jalgu laisalt Kotori lahe türkiissinises vees jahutasin. Kujutage ette, ma ei pidanud tööd tegema, veetsin aega paradiisis ja riik kandis mu arvele jõudeelu nautimiseks normaalse toetuskopika.

"Ah et mis on minu edasine tegevuskava?" kergitasin laisalt kulmu ja rüüpasin mõnusa lonksu Montenegro ainsa õlletootja parimat märjukest. Telefonitoru teises otsas valitses kannatlik vaikus. Paus kandis ja ma ei osanud esimese hooga kosta muud, et: "No tööle tagasi ma küll minna ei taha!"