Oravapesas kummitab

Ühest küljest on soov kokku panna oma meeskond igapidi arusaadav, kuid alati on oluline ka see, kuidas midagi tehakse. Kuigi Kaja Kallas hoidus riigikogu aseesimehe valimise jandis kramplikult pooli valimast, ütlesid temagi närvid iga päev avalikke kirju kirjutama kukkunud Pevkuri kontrollimatut ahastust nähes üles. „Kui sind tõepoolest huvitaks erakonna tervis ja mitte konkreetne ametikoht, siis oleks õigem, kui sa oma kandidatuuri taandaksid,“ kähvas ta.

Pevkur jätkas oma poliitilise piina päevikute pidamist kuni riigikogu juhatuse valimisteni välja. Erakond teda riigikogu aseesimehe kandidaadiks ei esitanud, Kalle Laanet vormistati ära. Pevkuriga on lugu läbi, aga Kaja Kallase võit on pehmelt öeldes plekiline.

Esiteks, see lugu paistis vastik välja. Kuigi ka jälgis olukorras võiks säilitada eneseväärikuse ja Pevkur jättis ise selle võimaluse kasutamata, ei pakkunud ei Reformierakond ega Kallas talle omalt poolt mingit väärikat taandumise võimalust.

Teiseks, rusikas jääb ju taskusse. Pole mõtet meest mõnitada, kui ta midagi kurja teinud ei ole – ja isegi kui oleks, mõnitada ei ole ikka vaja. Noh, nii üleüldse, mitte ainult poliitikas. Mõnitatud mehe vaim jääb kontorisse kummitama, vaatab vihuti kardinate vahelt, hingab programmide ja paberite peale, sosistab soolaseid sõnu. Kas seda ikka on vaja? No ei ole.