Keskkonnaagentuuri värskeima statistilise metsainventuuri (SMI) andmetel ulatub Eesti kasvava metsa tagavara 450 miljoni tihumeetrini ning on püsinud viimastel aastatel stabiilsena. Metsamaa kogupindala on 2,3 miljonit hektarit, millest 2,1 miljonit hektarit on kaetud metsaga ehk puistutega.

- Eramets Lõuna-Eestis.
- Foto: Toomas Kelt
Pressikonverentsil tutvustatud andmete kohaselt kuulub pool metsamaast riigile, eraomand jaguneb füüsiliste (27%) ja juriidiliste (23%) isikute vahel. Suurima metsasusega maakonnad on Hiiumaa (66,3%), Valgamaa (64,8%) ja Ida-Virumaa (63,7%). Enim leidub männikuid (0,65 mln ha) ja kaasikuid (0,64 mln ha). Kuigi okaspuu enamusega metsad moodustavad 47% metsamaast, annavad need üle poole (53%) kogu tagavarast.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Perekond Veeberite ettevõte peab eemaldama kaitse all olevatel maatükkidel kasvavad puud, mille nad istutasid sinna ilma keskkonnaameti loata.
Eesti Maaülikooli metsateadlane Reimo Lutter näeb vajadust tuua metsanduses rohkem esile teaduspõhiseid otsuseid ja väärtustada koostööd metsaomanikega. Lutteri sõnul on mets ühiskonnas vastuoluline teema, kuid lahendused saavad sündida ainult siis, kui arvesse võetakse nii ökoloogilisi, majanduslikke kui ka sotsiaalseid väärtusi.
Jätkusuutlikkusest on arenenud justkui ümberjutustamise äri, kus igaüks räägib nii, nagu tema sellest aru saab. Selle asemel peaks jätkusuutlikust tegevusest välja kasvama konkurentsieelis, mitte takistuste rada ja majanduslik viletsus, kirjutab ettevõtja ja Neulari juht Ilo Rannu.
Eesti metsanduse kohanemine kliimamuutustega peaks olema meie metsa- ja kliimapoliitika põhiküsimus, rõhutas Rakveres Loodusressursside aastakonverentsil metsateadlane, akadeemik Veiko Uri.
Ehkki suhtlemine tundub esmapilgul lihtne ja igapäevane tegevus, ei õnnestu see alati soovitud viisil. Puudulik kommunikatsioon võib ettevõttele kalliks maksma minna nii ajas, rahas kui ka meeskonnavaimus. BeWise koolitajad Toivo Värbu ja Piret Soosaar-Maiberg rõhutavad, et suhtlemine ei ole kaasasündinud oskus, vaid protsess, mida saab ja tuleb teadlikult õppida, sest koolipingist neid oskusi enamasti kaasa ei anta.