Eesti fosforiidipärand: kasumipotentsiaal või lõputu kuluallikas?

Meie ühiskonnal on fosforiidisõja trauma. Aga trauma puhul me ju ei unista sellest, et tardume igipõlisesse ohvri rolli, kirjutab füüsik ja ettevõtja Andi Hektor.

Vene ärimees müüs oma Ida-Virumaa residentsi ära kümneid kordi odavamalt. Paguluses viibiva Peterburi ärimehe lossi hakkas kasutama Eesti riigipea, kellele selle „kinkisid“ kohalikud töösturid. Täna tõotaks selline süžee meediaskandaali ja kahtlusi hämarates skeemides, kuid 1930. aastatel juhtus kuulsa Oru lossiga just nii.

1939. aasta kevadel, kui Euroopa kohale kogunesid tormipilved ja maailmajagu tardus suure sõja ootuses, andis Eesti kiirkorras välja esimesed riigisisesed laenuvõlakirjad, võlg aga jäigi ajalooratta pöördudes tagasi maksmata.

Ettevõtja, Marie Curie õpilane, eksiilvalitsuse minister ja kirjanik Oskar Lõvi oli inimene, kellel õnnestus 1930. aastatel kiusliku Nõukogude võimuga Eesti piimatoodete ekspordis kokkuleppele saada. Punaarmee tulekuga sai Lõvist aga uute kommunistlike peremeeste verivaenlane.

Eesti riigikaitsesse panustamiseks ei pea tootma ise relvi ega tegutsema kaitsetööstuses, vaid tuge saab näidata ka muul moel. Mõnikord tähendab panus reservväelase palga säilitamist õppuse ajal, teinekord ettevõtte tehnika ja oskuste kasutamist, annetust, töötajate koolitamist või võimalust, mille kaudu saavad riigikaitsesse panustada ka ettevõtte kliendid. Tänavu jõuab tööandjate roll riigikaitses esimest korda ka Eesti ettevõtluskonkursile, kus antakse välja tiitel “Aasta riigikaitsjate toetaja 2026”.