Pärast ettevõtte sundkustutamist on ainult kehvad ja kehvemad lahendused

Mullu muutus äriregistri seadus ning Eesti majanduskeskkonna läbipaistvamaks muutmise eesmärgil hakati tegema ettevõtetele rohkem trahve. Kui ettevõte on korduvalt rikkunud nõuet majandusaasta aruannet esitada, siis võidakse pikema jututa see ettevõte ka kustutada. Nüüd on juba raamatupidajad, audiitorid ja ka krediidiasutused uue seadusega kogunud omajagu kogemusi.

Äripäeva raadio saates “Kasvukursil” jagasidki valdkonna eksperdid Grant Thorntoni õigusnõustamise valdkonna juht Kristel Tiits ja maksuvaldkonna juht Kristjan Järve ning LHV õigusosakonna juht Daniel Haab avameelselt probleeme, mida uus seadus on toonud ettevõtetele, kel on ka objektiivsetel põhjustel jäänud majandusaasta aruanne esitamata.

Ükski saatekülaline ei soostunud hindama, milline võib olla sundkustutamise pikaaegne mõju meie majanduskeskkonnale, kuid Järve sõnul on selline sundkustutamise seadus Eestis unikaalne. Mujal maailmas on see kõige viimane ekstreemne samm ning eelkõige saavad ettevõtted trahve. Ka Tiits tegi märkuse, et riigieelarvesse on ju ometi raha tarvis. See oleks üks võimalus.

Tiits selgitas, et ettevõtte kustutamine on sisuliselt ka koondamine, aga kui pangas on ettevõtte konto kinni, siis koondamisrahasid maksta ei saa. “Ka töötaja tööstaaž katkeb. Isegi kui ettevõte ennistatakse ning töötaja uuesti tööle võetakse, siis seaduse tähenduses on tööstaaž ikkagi vahepeal katkenud,” ütles Tiits ja lisas, et mõistlikum oleks töötajatega ettevõtteid uue seaduse rikkumise puhul trahvida, mitte sundkustutada.

Eesti majanduses on tavapärane, et on olemas valdusettevõtted, mille igapäevane tegevus on investeeringute juhtimine, kirjeldas Haab. “Võib-olla riik ei mõista, et varade haldamine on väga oluline,” ütles Haab ja rõhutas, et sellise valdusettevõtte sundlõpetamine halvab kõigi seotud ettevõtete tegevuse.

Ka Tiits lisas, et kui ettevõttel on osalus mõnes teises ettevõttes, siis see halvab ka teise ettevõtte tegevuse. “Kõige hullem on, kui see osalus on 50 protsenti – siis ei saa mitte ühtegi otsust vastu võtta,” selgitas Tiits. Saates kinnitati, et selliseid probleeme pole praegu veel laual olnud, aga see on potentsiaalne risk.

Ettevõte on kustutatud, varad on kinni, töötajad ootavad palka, äripartnerid arvete tasumist. Järve soovitab, et selliseid kohustusi ei tasuks kustutatud ettevõtte esindajal maksta oma eraisiku taskust. “See on täielik Pandora laegas, mis õiguslikus ja maksude mõttes juhtub, kui pärast sundlõpetamist hakkab klientide, tarnijate, töötajate ülekandeid tegema eraisik,” hoiatas Järve.

“Kui sundlõpetamise katastroof on juba toimunud, siis maksustamise mõttes on soovitus leida esimesel võimalusel mõni teine äriühing, mille kaudu teha neid makseid, kuhu võtta inimesed tööle ja arvele,” soovitas Järve.

Tähelepanek kogu selle uue seaduse juures on see, et riik on loonud jamades ettevõtetele soodsa võimaluse ettevõte sujuvalt ära kaotada. “Korralik ettevõtja peab oma ettevõtte likvideerimiseks läbi viima menetluse, mis kestab 8-9 kuud, et saaks lõpetada kõik asjad korrektselt. Niisiis teatud juhtudel on eelis mittekorrektselt käituvatel ettevõtjatel. Kuidas see majanduskeskkonnale mõjub, on jälle teadmata,” rääkis Tiits. Haab lisas, et kui ettevõttel on laen ning ettevõte sundlikvideeritakse, siis pank võib jääda kaotajaks.

Teisalt, kui ettevõte on jaotanud varad ära korrektselt, kellegi suhtes pole kohustusi, siis on see justkui win-win-olukord, kui pika likvideerimise protsessi juures riik kustutab ettevõtte ise ära. “Samas, kui mõned maksud on jäänud maksmata ja maksuamet pole nende puhul teinud täiendavaid kontrolle, siis võib kergesti juhtuda, et uut seadust on pahatahtlikult mugavam ära kasutada kui varem,” ütles Järve.