Kampaaniaga Eesti toitu ostma ei pane

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder oli oktoobris toimunud Eesti toidu konverentsil sunnitud tõdema, et eestimaise toidukraami populaarsus on viimastel aastatel tunduvalt vähenenud. Kuna nn Eesti toidu programm oodatud tulemusi ei toonud, pole see enam põllumajandusministeeriumi prioriteetide nimekirjas, kuigi üksjagu kärbitud eelarvega tegevusi siiski jätkatakse.

Eesti toidu üha vähema eelistamise juures tuleb arvestada, et hinnanguliselt vaid 20% meie inimestest saab endale raha lugemata lubada kallist, elitaarset toitu. Sellist, mida viimase aja kõnepruugis on hakatud nimetama lisandväärtusega toiduks - tervislik, funktsionaalne, pro- või prebiootikume sisaldav, kiudaine- ja vitamiinirohke, samas E-ainete vaba, öko- või mahekraami hulka liigitatav toiduaine. Ja mis peaasi - see toit on selles mõttes ehe, et on valmistatud ehtsast toorainest.

Ülejäänud 80% peab kaupluses lähipäevade provianti valides rohkem või vähem raha lugema ja seetõttu eelkõige hinnast lähtuma. Pealegi on järjest keerulisem defineerida, mis siis ikkagi on Eesti toit.

Tõsiasi, et tarbija laob supermarketis ostukorvi üha meelsamini pigem odavat sorti keeduvorsti, hakkliha ning piima- ja pagaritooteid kui sinki, kala või suitsuvorsti, on pannud toidutootjate arendusosakonnad pingutama selle nimel, et paisata turule järjest uusi madala omahinnaga tooteid. Kusjuures nende tooraine on sageli pärit piiri tagant, sest sealt saab seda odavamalt.

See muidugi ei lisa Eestis valmistatud toidule kübetki populaarsust. Ja nagu ajalugu näitas, ei suudetud seda saavutada ka mainekampaaniaga, milleks riik omal ajal 45 miljonit krooni kulutas.

Tõde on hoopis see, et rahakoti paksus paneb ostueelistused paika. Ja kui tengelpung ikka järjest kõhnemaks jääb, taanduvad tagaplaanile ka aated.