Eesti tee Euroopa Liidus

Vaatamata otsingumootorite põhjalikule kasutamisele ei õnnestunud mul leida selgelt sõnastatult Eesti riiklikke eesmärke Euroopa Liidus.

Ametniku Euroopa Liidu käsiraamatus on kirjas: "Kuna välja töötatud seisukohti peab olema võimalik kasutada läbirääkimiste erinevates etappides kogu otsustusprotsessi vältel, alates nõukogu töögrupist kuni eelnõu vastuvõtmiseni ministrite tasandil, ei tohiks valitsuse protokollilise otsusega kinnitavates seisukohtades üldjuhul väljendada väga resoluutseid ja kitsaid seisukohti, mis välistaksid erinevaid lahendusi." Selline soovitus seisukohtade sõnastamisel ja vormistamisel on küll arusaadav, kuid ometi ei tohiks see viia selleni, et Eesti Vabariigil puuduvad selged eesmärgid Euroopa Liidus.

Minu arvates võiks Eestil olla määratud 5, 10 ja ka 20 aasta olulisemad eesmärgid Euroopa Liidus, mis ei sõltuks valitsevatest poliitilistest jõududest ja oleks n-ö ühiskondliku kokkuleppe edasikandjad. Loomulikult ei saa need eesmärgid olla imperatiivsed, kuid peaksid siiski andma selge ettekujutuse nii kodanikele kui ka meie partneritele Euroopas. Teisalt võiks olla ka määratletud küsimused ja seisukohad, milles oleme oluliselt paindlikumad ja kompromissialtimad.

Selged eesmärgid annaks läbirääkimisi pidavale või lobitööd tegevale ametnikule raamistiku ja kogu olulise infot Eesti Vabariigi vajadustest tuleneva tulemuse vormistamiseks. Samas on just lobitöö see, mis paljuski Euroopa Liidu otsuseid ja huvide fookust määrab, ning selle unarusse jätmine viib selleni, et Eesti ei suuda olulisi otsuseid mõjutada.

2008. aasta suvel korraldas Eesti diplomaatide kool riigikogu tellimusel uuringu, milles üle 40% küsitletuist kinnitas, et nad praktiliselt ei teegi lobitööd nende liikmesriikide hulgas, kelle seisukoht erineb põhimõtteliselt Eesti omast. Ligi 40% kinnitas aga, et on teinud lobitööd Eestiga sarnaselt mõtlevate riikide seas. Tundub imelik, et lobitööd tehakse pigem nende riikide hulgas, kelle huvid kattuvad Eesti omadega, mitte nende hulgas, kelle kallutamine võiks lõpptulemuses olulist rolli mängida. Poliitika on tahes või tahtmata mõjuvõimuga kauplemine ning Eestil oleks aeg sellega aktiivsemalt tegelema hakata.

Toon ühe kõneka lause eelpool mainitud uuringust: "Formaalse esindatuse osatähtsus Eesti ELi esindatuses on praegu väga kõrge (ca 80%) ja sisuline väga madal (ca 20%)." Minu arvates võtab see paljuski kokku Euroopa Liidu juures tegemata jäetud töö. Eesti vajaks oluliselt rohkem sisulist esindatust, mis ühtlasi tähendaks ka kõrgeima poliitilise tasandi tihedamat suhtlemist Euroopa Liidu tippametnikega ning samuti oluliselt tihedamaid otsekontakte erinevate ministeeriumide ja Euroopa Liidu institutsioonide vahel. Liigne keskendumine Brüsselile tuleks ümber kujundada ning tulevikus peaks lisaks Brüsselile keskenduma ka olulisematele liikmesriikidele. Lisaks peaks Euroopa Liidu seadusandluse mõjude analüüsi oluliselt rohkem kaasama erasektorit ja ettevõtjaid. Samas peaks riik jälgima huvide tasakaalustatust ning välistama seisukohtade kujunemisel kallutatuse mõne konkreetse huvigrupi suunas.

Paadunud optimistina jään lootma, et Eesti poliitilises kultuuris muutub siinne lehmakauplemine kauplemiseks Euroopa Liidu tasandil ning kodanikel ja ametnikel on oluliselt suurem võimalus leida, aru saada ja kaasa rääkida Eesti Vabariigi Euroopa Liidu teemaliste eesmärkide kujundamisel.