Euroraha saab paremini jagada

Eestile aastaiks 2007-2013 kasutada olevast 53,3 miljardist kroonist oli selle aasta I poolaasta lõpuks investeeringuiks ja toetusteks välja makstud 9,8 ehk 18,5%.

Välistoetuste märkimisväärne osakaal eelarves on andnud Eestile võrreldes jõukamate ELi riikidega oluliselt laiemad võimalused eelarvepoliitika kaudu majanduskasvu soodustamiseks. Struktuurifondide kaudu majandusse suunatavate vahendite kiirendatud kasutuselevõtmine on just majanduslanguse tingimustes olnud oluline.

Toetuste kasutamise tempo kasvatamine on oluline, kuid Euroopa, sh Eesti maksumaksja taskuist kogutud enam kui 50 mld krooni võimalikult kiire kasutamine ei saa toimuda tulemuslikkuse arvel. Nii selle kui ka 2014+ perioodi vahendite planeerimisel tuleb senisest enam tähelepanu pöörata toetuse andmise aluste korrastamisele ja panustada projektide valikukriteeriumide läbimõtlemisele.

Aasta tagasi valmis rahandusministeeriumi tellimusel uuring, mis hindas, kas muutunud oludes on struktuurifondide jaotus valdkondlikult põhjendatud või tuleks toetusraha ümber suunata. Uuringu käigus leiti, et toetuste kasutamise eesmärgid on asjakohased ja põhimõttelisi muudatusi struktuurifondide senises suunatuses pole vaja teha.

Ministeerium tellis tänavu jätkuhindamise. Eesmärk oli tuvastada poliitikavaldkonnad ja teemad, milles toetusraha jagamise aluste täiustamisele peaks ministeerium struktuuritoetuste jagamist korraldava organisatsioonina senisest enam tähelepanu pöörama.

Uuring toob esile, et üldjoontes on struktuurivahendite planeerimine strateegia ja rakenduskavade tasandil toimunud läbimõeldult. Struktuurivahendite rakendamise eri tasandi eesmärgid on olnud kooskõlas ning projektide valikusüsteemid rahuldaval tasemel. Kuid arvestades, et tegemist on teemaga, milles täiuslikku süsteemi ei eksisteeri üheski riigis, täitis uuring oma eesmärgi, andes soovitusi parandusteks ja vihjeid täiustamist vajavatele teemadele.

Perioodi 2014+ kavandamisel tuleb senisest enam planeerimise alusdokumentides kirjeldada erinevate toetusskeemide eesmärke ja põhjendatust ning seost strateegiliste eesmärkidega. See võimaldaks nii taotluse hindajail kui ka taotlejail hõlpsamini mõista toetuse andmise eesmärke ja tagaks ka riigi eesmärkidele paremini vastavate projektide valiku.

Toetuse andmise alused tuleb muuta läbipaistvamaks. Oluline on, et toetuse taotlejaile ja avalikkusele on selge, miks just sellised valikud tehti. Suurem läbipaistvus ja rohkem tagasisidet võimaldaks taotlejaile järgmises taotlusvoorus taotlust paremini esitada.

Ka hindamisjuhendid on vaja kujundada täpsemaks ja konkreetsemaks, et komisjonidel jääks vähem ruumi subjektiivseiks hinnanguiks. Uuring tõdeb, et projektide hindamisjuhendeis on probleemseks osutunud meetmete valikukriteeriumide lahtikirjutamine objektiivsete näitajate abil. See suurendab riski, et projekte ei hinnata võrdsetel alustel.

Kuna ELi toetusraha taotlemine nõuab omafinantseeringut ja võib avaldada survet jooksvate kulutuste kasvule, on üks olulisem kriteerium taotleja ja tema projekti jätkusuutlikkus. Tuleb välistada investeeringutoetuse andmine finantsraskustes taotlejale - olgu nendeks eraettevõtted, riigiasutused, omavalitsused, nende valitsemisala asutused -, kuna see võib süvendada taotleja kasinat finantsolukorda veelgi. Hindamata piisavalt jätkusuutlikkust, riskime toetuse ebaefektiivse kasutusega, rääkimata asjaolust, et selle võrra vähem vahendeid jääb elujõuliste ettevõtete jt toetusesaajate tarbeks.

Panust struktuurivahendite süsteemi täiustamiseks ootame ka taotlejailt, teistelt ministeeriumidelt ja raha jagamisega seotud asutustelt.