Kõigepealt tuleks vaadata, mida soovis James Tobin oma ettepanekuga omal ajal saavutada. Tema eesmärk oli vähendada liigset volatiilsust valuutaturgudel. Paraku võiks selline maks anda vastupidise efekti. Ma pean (oma kapitaliga riskeerivaid) valuutaspekulante oluliseks likviidsuse allikaks globaalses finantssüsteemis. Likviidsus on aga see, mis just vähendab volatiilsust ning parandab süsteemi toimivust, mitte vastupidi.
Lisaks sellele on mul jäänud mulje, et sellise maksu tulihingelisemad toetajad on enamasti maailmavaatelt punakat (või rohekat) tooni. Viimased aga teatavasti hüppavad rõõmust lakke, kui midagi kuskil jälle maksustada saab ning ma julgen kahelda, kas nende loogika maksu toetamisel on sama mis Tobinil. Pigem ikka nähakse ses maksus täiendavaid finantseerimisallikaid oma edevusprojektide elluviimiseks.
Seega mina seda maksu toetada ei saa. Esiteks võib see anda taotletuga äraspidise efekti. Teiseks pole kellelgi ilmselt aimu, milliseid "huvitavate" tagajärgedega turumoonutusi see looks, ning kolmandaks on mulle vastumeelt kirjeldatud maailmavaatega tegelastele edevusprojektide täiendavate finantseerimisallikate võimaldamine. Seda eriti kontekstis, kus seda tehakse finantsturgude toimivuse ning turumoonutustega riskeerimise arvel.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Seotud lood
Lisandub pettustega seotud kahju. “PDF-arvet saab mõne minutiga võltsida.“
Kiiresti kasvavaid ettevõtteid eristab üks harjumus: nad küsivad endalt pidevalt, kuidas teha asju kiiremini ja nutikamalt. Raamatupidamine on üks valdkond, kus see mõtteviis toob käegakatsutava rahalise kasu ja kus enamik Eesti firmasid jätab seni raha lauale. Kui ka teie ettevõttes sisestatakse arveid käsitsi, maksate tegelikult iga kuu vabatahtlikult lisamaksu.