Männik: eestlased ei võta majanduskriisi nii tõsiselt kui rootslased

Järgneb väljavõte arvamusartiklist:

Rootsis kujunes keskseks sõnaks trygghet, mis tähendab rootsi keeles turvatunnet. Ühiskond pakub kodanikule turvalisust sünnist surmani. Kui on vaja lasteaeda minna, pakub seda ühiskond. Kui ülikooli, siis loomulikult ei pea selle eest ise maksma. Kui inimene jääb tööta või haigeks, siis riik aitab teda. Kui inimene sureb, siis riik toetab teda viimast korda. See kõik on kujundanud Rootsis väärtushinnangutesüsteemi, kus on nii häid kui halbu elemente.

Minu käest on küsitud: «Sina, Jaan, oled elanud 40 aastat Rootsis ja 16 aastat Eestis. Ütle, mis on sinu meelest kõige suurem erinevus Rootsi ja Eesti inimeste suhtumises?»

Ma olen selle üle palju mõelnud ja lõpuks leidsin ühe, paraku ühe väga traagilise näite. Mõni aasta tagasi tekitas tsunami katastroofi Tais, kus viibis väga palju Rootsi turiste ning neist umbes 400 ka hukkus.

Aasta hiljem pühendas Rootsi televisioon sellele sündmusele terve õhtu täis traagikat. Üks rääkis, kuidas koos hiidlainega tuli suur palk ning lõi talle nii kõvasti vastu reit, et tekkis suur haav. Kuna soe vesi oli sogane ja baktereid täis, siis hakkas haav mädanema. Naine viidi haiglasse ja ta mõtles, millal Rootsi riik talle appi tuleb? Seda ei juhtunud.

Haav läks veel hullemaks ja naine viidi suuremasse haiglasse, kus ta endiselt ootas Rootsi riigi tuge. Lõpuks ta mõistis, et Rootsi ei tule talle Taimaale veel niipea appi.

Siin ongi erinevus. Eesti inimene ei küsiks, millal riik temale appi tuleb, kui ta on teisel pool maakera. Nüüd ma küsin: kelle väärtushinnangud on tugevamad? Kas sellel inimesel, kes ootab abi, või sellel, kes mõtleb, et ta peab ise sellest olukorrast välja tulema?