Kes meid söödab tulevikus?

Kodumaise toidukauba eelistamine on konjuktuuriinstituudi andmetel 2007. aastal kukkunud 73 protsendini võrreldes 2003. aasta 81 protsendiga. Tase on ikkagi kõrge ja võiks rahul olla, aga arvan, et kodumaise eelistamise langustendents on selgelt süvenev ja pöördumatu. Miks?

Kaupade vaba liikumine on rikastanud meie toidulauda ja hea on nautida hõrgutisi, mis kodumaal ei kasva. Reisides mujal oleme aplad uusi toite maitsma ja proovime neid koduski järele teha või poest leida. Seda tuleb positiivselt hinnata, aga...

Meid ründab private label. Kui tarbijate ostujõud langeb, pakutakse odavaid toidukaupu. Suuremad jaeketid, mis tegutsevad kõigis Balti riikides, lasevad toota kettide oma märgi all nn private label'i tooteid, tekitades illusiooni, et sama kauba saab kätte nt 20% odavamalt. Kindlasti leiavad nad tootja, kes on huvitatud suure mahu müümisest, mis sest, et odavalt. Lääne-Euroopa tootjad ongi enamjaolt valiku teinud: kas olla oma märkide tootja ja turundaja või teistele odav allhankija. Eesti tootjad on tootnud oma märgi all, millega kaasneb kõrge kvaliteet ja hind. Nii me reeglina private label'i konkursse ei võida, võidavad tihti Leedu ja Poola konkurendid. Ega ei kaeblekski oma saamatuse üle, kui letile jõudev toode oleks hea kvaliteediga.

Paraku saadakse madal hind enamasti tooraine kvaliteedi ja tervislike komponentide asendamise arvel. Mul on tunne, et tarbija praegu seda veel siltidelt välja ei loe ega taju ning odava toidu võidukäik saab sisse suurema hoo. Eesti tootja oma kvaliteedi hoidmise uhkusega vaatab seda nukralt pealt.

Kui alkohol välja jätta, siis kui palju on peamises reklaamikanalis teles eestimaiste toidutootjate reklaami võrreldes lääne suurfirmadega? Vähe, meenub vaid Rakvere oma mõnusa eripäraga. Telereklaam on kallis ja tarbijani jõudmiseks tuleb aastaid pildil olla. Eesti tootja arvutab igal sügisel eelarvet kokku pannes, et ei suuda maailmafirmadega võistelda.

Danone olla juba Eesti suurim jogurtimüüja, kuigi Helluse loomus ja maitse kõditab eestlast rohkem. Hellus ei paku kunagi "päästvale bakterile" tõsist müügikonkurentsi, kui jääme talupoeglike tasuvusarvestuste juurde. Kui kaua Hellus vastu peab, enne kui Poolas tehtud reklaam ta riiulinurka ajab? Pärast kaklust on tarbijal hilja ohata, et küll olid ikka head omamaised tooted.

Ühtpidi söödab meid edaspidi odav lõunast tulev private label ja teisalt lääne telebakter.