Majanduse kriisist päästmine vajab kohe õigeid otsuseid

Viimane aasta on ilmekalt ja mitmeti tõestanud, kuhu suundub Eesti majandus. Paljud Eesti majanduse teemal meedias sõna võtnud analüütikud ja poliitikud on osutanud tähelepanu meie majanduse probleemidele ning astumist vajavatele majanduspoliitilistele sammudele. Reformierakonna valitsus on otsustanud seda kõike eirata, viies seeläbi meie majanduse iseseisva Eesti sõjajärgse ajaloo suurima krahhi lävele.

Alljärgnevalt tooksin valikuliselt enda mõned olulisemad seisukohad, mis meedias avaldamisel ei ole saavutanud piisavat õigesuunalist reageeringut, kuid praegu meie majanduses keskseks probleemteemaks osutuvad.

Majanduslanguse ulatus sõltub majanduspoliitika õigsusest. Oma 5. jaanuari Äripäevas ilmunud artiklis "Eesti majanduses on tunda üha rohkem ohumärke" juhtisin ma tähelepanu, et Eesti majandus oli tol hetkel klassikalise majandustsükli vahefaasis, mis järgneb majandusbuumile ja eelneb langusele. Kirjutasin, et kas Eestis tuleb majanduslangus ning milliseks see osutub, sõltub suuresti riigi majanduspoliitikast, ning juhul, kui lasta majandusarengul jätkuda isereguleerumise põhimõttel, siis me tõsisest majanduslangusest ei pääse.

Jaanuaris pälvis see artikkel küll tähelepanu, kuid üldine meelsus nii majanduspoliitikute kui analüütikute seas erilist tagasilööki meile ei ennustanud. Praegu toob iga päev meie majanduse kohta halbu uudiseid ja üha enam soovitatakse valmis olla nii mustaks stsenaariumiks kui ka raskeks maandumiseks. Aktiivseks teemaks on muutunud tõenäoliselt kasvava tööpuuduse positiivsed küljed ja negatiivse majanduskasvu võimalikkus.

Toonitasin siis ka, et majandustsükli faasi muutus toob kaasa probleeme laenuvõtjaile rahaliste kohustuste täitmisel. 4. oktoobri Äripäevas käsitleti väga põhjalikult hapude laenude mahu kiiret kasvu. Aasta algusest augusti lõpuni on hüppeliselt kasvanud üle kahe kuu tähtajaks tasumata laenude maht - nimetatud kasv on ligi 200 protsenti.

Rahustavad signaalid on näilised. Pankurid küll väidavad, et probleemsete laenude osakaal on pankade 225 miljardi kroonise laenuportfelli juures kõigest 0,4 protsenti, kuid ükski pank ei eita, et makseviivitustesse on hakatud suhtuma märksa tähelepanelikumalt ja neile reageeritakse kiiremini. Halbade laenude osakaalu hindamisel tuleb võtta arvesse ikka seda, et viimaseil aastail on laenuportfelli maht kiirelt kasvanud ja probleemlaenude hulk kasvab kindlasti, kui alanud majanduslangus enam hoogu kogub.

Laenuprobleemist tulenevalt pakkusin 30. juuli Postimehes välja riikliku elusasemelaenude tagatissüsteemi ellukutsumise. Postimees pühendas sellele teemale juhtkirja ja arvestatavat leheruumi veel nädala jooksul. Riiklik eluasemelaenude tagatissüsteem pälvis nii kriitikat, analüüsi kui ka positiivset suhtumist, valdavalt oldi skeptilised. Tõusis küsimus, et kui massilise ülelaenamise tulemusena on majanduslanguse korral kodu sunnitud müüki panema paljud laenuvõtjad ja seega luuakse eeldused sotsiaalse katastroofi tekkeks, kas ka siis on see vaid hättasattunud laenuvõtjate endi probleem.

Suvel peeti eluasemelaenude maksejõuetuse probleeme vähetõenäoliseks. 1. oktoobril ennustas poliitik ja ärimees Olari Taal Postimehes kinnisvarahindade kukkumist lähiajal kolmandiku võrra, tõsise kriisi saabumist ja sadadele tuhandetele inimestele olulist rahakaotust, jäämist aastakümneiks hirmsasse laenuorjusesse. Kas me ikkagi pole jõudmas olukorrani, kus riik peab lõpuks väga tõsiselt eluasemelaenude teemasse suhtuma hakkama?

Kinnisvaralanguse üks põhjus ka Reformierakond. 21. detsembril väitsin ("Kinnisvaramull võib lõhkeda", EE), et kui me ei leia tänases majanduses head edasiminekuvarianti ega rakenda seda toetavat majanduspoliitikat, võib kinnisvaramull lõhkeda. Puhtalt see asjaolu, et ehitasime üksteisele elamispindu ja sellest tulenevalt leidsime võimaluse ohtralt tarbida ja laenata, meid ei päästa. Vaadates praegust majandusolukorda ja tõdedes, et Reformierakonna valitsus pole asjakohase majanduspoliitika juurutamist vajalikuks pidanud, võib kardetud stsenaarium tõepoolest täide minna.

Mullu 1. detsembril avaldasin Äripäevas artikli "Palgareform tekitab Eestis tegeliku keskklassi," milles väljendasin seisukohta, et riigil on ülim aeg sekkuda, vältimaks Eestis viimaseil aastail loodud väärtuste muutumist alustava turumajandusriigi läbikukkumise sümboliteks. Ühtlasi nägin vajadust valitsuse kohuseks, et laenubuumi ajal liiglaenamise tõttu riskigruppi sattunud inimesed ei muutuks hoopis sotsiaalabi vajajaiks. Kuulates täna üha sagedamini kostvaid ennustusi hoogsate kinnisvaraprojektide muutumisest tühjalt seisvaiks tondilossideks ja ennustatavast tööpuuduse olulisest kasvust, tundub must variant paremerakondade tegevusetuse taustal tõenäoline.

Olen maininud ka rekordkiirest hinnatõusust tulenevaid ohte inimeste suutlikkusele eluks vajalikke toiduaineid soetada (PM, 31. august), probleeme Reformierakonna tegevusega kaasnenud gaasi kallinemisest tingitud sooja hinna tõusuga (PM, 7. september), võimalikke tagasilööke seoses valitsuse otsusega loobuda 1,5protsendilisest riigieelarve ülejäägist (PM, 21. juuni) ja palju muud.

Valitsus on riigieelarve ülejäägieesmärki muutnud, kuid arvestades majanduse olukorda, peaks eelarve ülejääk olema kaks korda nii suur kui planeeritud. Muudes sisulistes majanduspoliitilistes küsimustes valitsus midagi ilmselgelt teha ei kavatse. Peaminister Ansip näib üksnes ootavat rahalaeva Euroopast, mis meid mõnda aega jälle elus hoiaks. Seekordne laev ei suuda aga enam majanduses peituvaid probleeme varjata ja ainuke võimalus oleks asju õigete nimedega nimetama hakata ning konkreetseid majanduspoliitilisi samme astuda.