Põlevkivi - õli või elekter?

Eesti põlevkivi kaevandamine on kestnud pea 90 aastat. Läinud aastal väljati miljardes tonn. Ammendatud aladele on maha jäänud umbes 800 miljonit tonni. Seega kokku on ära kasutatud 1,8 miljardit tonni.

Registris on arvel veel peaaegu viis miljardit tonni, sellest 1,1 miljardit tonni kaevandamisväärset ehk aktiivset varu. Pool sellest on elektrijaamu varustavate Eesti Põlevkivi kaevanduste käes. Mida teha ülejäänud põlevkiviga, kui arvata, et põlevkivi-elektrienergeetika taandub?

Kogu maailmas käsitletakse põlevkivi õli toormena, nafta järglasena. Põlevkivi kasutamine tahkekütusena ei ole eriti levinud. Eesti erand tekkis nõukogude majandustingimustes - piirkonnas ei olnud teisi energeetilisi ressursse ja tuumaenergeetika ei olnud veel tööküps. Kui tuumaenergeetikas poleks toimunud katastroofilist tagasilööki, oleksid põlevkivielektrijaamad juba suletud.

Enne Teist maailmasõda oli Eestis edukas õlitööstus. Suure majanduskriisi ajal oli õlitööstus ainukene, kus ei olnud tagasilangust. Vastupidi, 1930-1933 kasvas põlevkiviõli toodang 3,7 korda. Eesti 1939. aasta üheksa kuu eksporditulust moodustas põlevkiviõli 8%. Kuid kõik toimus riigi toel. Kaevandamisõiguse sai ainult see ettevõte, kes ise põlevkivi töötles.

Õlitööstuse seadmetel oli suhteliselt kõrge kuluminormatiiv (20%) ja need olid tollal vabastatud ka imporditollist. Lisaks oli ekspordisoodustusi. Põlevkivibensiini tootjatele oli 1936. aastal tagatud hind 270 krooni tonni kohta, samal ajal oli bensiini hind välisturul 90 krooni tonni kohta. Alates 1937. aastast ületas põlevkiviõli eksport rahalises väljenduses kõikide kütuste impordi. Nii saavutas sõjaeelne Eesti energeetilise sõltumatuse.

Kaheksakümmend aastat tagasi kukersiidi töötlemiseks kohaldatud generaatorprotsess on põhimõtteliste muutusteta kasutusel tänini. Generaatorid on lihtsad ja töökindlad, kuid nad vajavad sorteeritud tükikivi. Õli tootmise algusaastail toodeti seda käsitsi, nüüd rikastamisvabrikutes.

Kui Eesti Põlevkivi rikastamisvabrikud ei toodaks tükikivi õlitööstusele, suudaksid kaevandused sama tootmisvõimsuse juures, kuid väiksema kuluga, st odavamalt, varustada elektrijaamasid kütusega. Nii jätkub meil klassikalise õlitööstuse varjatud riiklik doteerimine, mis sai alguse põlevkivielektrienergeetika loomisega 1960. aastatel.

Kuna sorteeritud tükikivi on kallis, loodi kolmkümmend aastat tagasi sorteerimata põlevkivi kasutav tahke soojuskandjaga (TSK) utmisprotsess. Nagu paljud tol ajal loodud tehnoloogiad, ei olnud ka TSK-protsess alguses töökindel. Ebatöökindlus ja, mis peamine, rahvuslik ohutunne tekitas vastuseisu. Jäik seisukoht TSK-protsessi suhtes postuleeriti 29. aprillil 1981. aastal Eesti TA majanduse instituudi nõukogu istungil. Sellest ajast peale on TSK-protsessile omistatud ka selliseid keskkonnaohtlikke omadusi, mida tegelikkuses ei esine.

Õli utmine ja elektri genereerimine on seda tõhusam, mida kõrgem on põlevkivi kütteväärtus. Kuid samas on selge, et parema ressursi ammendumise tingimustes on elujõulisemad need protsessid, mis suudavad töödelda madala kütteväärtusega põlevkivi, rikastamata kaevist.

Tallinna Tehnikaülikooli mäeinstituudi viimaste arvutuste kohaselt, kui õli hind maailmaturul jääb püsivalt üle 30 USD/barrel, võiks põlevkivi varu aktiivsuse kriteerium olla 30 GJ/m2. Mitte 35 GJ/m2 nagu elektrijaamade jaoks. Sellise kvaliteediga põlevkivi leidub kõikjal ümber ammendatud ala, kuid veoteede lähedal on ta just maardla lääneosas. Nii on ilmne, et uus õlitööstus võiks tekkida ajaloolise Kiviõli piirkonda. Õlitööstuse edasiseks arendamiseks on vähemalt kaks suunda: kas kaevandada vanale generaatorprotsessile tükikivi ilma rikastamiseta või ehitada TSK-tüüpi generaatoreid, mis kasutaksid sorteerimata kaevist. Esialgu on esimese suuna valinud Kiviõli Keemiatööstuse OÜ. Teine suund on arendamisel ja selle juures näen kolme küsimusteringi.

Esiteks, milline on toorme optimaalne kvaliteet? See tuleks leida seadmekatsetega, sihiga, et kvaliteeti saaks juhtida kaevandamisega. Nii oleks tagatud parim varukasutus ja minimaalne kaevandamiskadu.

Teiseks, jäätmed. Vana protsessi jäätmetes (poolkoksis) on palju jääkorgaanikat ja sellega seonduvaid ühendeid, mis nõuavad erilist ladustamist. Lisamenetlusega, näiteks lõõmutamisega oleks võimalik jääkorgaanikast vabaneda, kuid siis tekib tuhk, mille omadused on lähedased kõigile tuntud kustutamata lubjaga. Just selline on elektrijaamade tuhk, mida seni ärastatakse pulbina. Pulp on veerohke ja liigvesi keskkonnakahjulik. Üks tee jäägimajanduse keskkonnaga lepitamisel oleks tuha püdelärastus, tavalist betoonisegu meenutava massina. Tegelikult karbonaatkivimi põletusjääk ongi tsement, mis täpsel doseerimisel on kasutatav allmaakaeveõõnte täitmiseks. Vastavaid katseid alustati Kiviõli kaevanduse sulgemisel 1988. aastal.

Kolmandaks, investeeringud. Ei tohi unustada, et Eesti õlitööstuse maht ei saaks olla suur, mitte rohkem kui 25 000 barrelit aastas. Nii pisikene tööstus ei meelita suuri õlifirmasid investeerima kõrge keskkonnariskiga piirkonda. Mis tähendab, et tekiks oma, rahvuslik õlitööstus.