Ühe käega riik paitab, teisega pitsitab ettevõtjat

Äriseadustiku (ÄS) enam kui kümneaastase kehtivuse jooksul on tehtud loendamatuid muudatusi, viimased neist jõustusid selle aasta algusest. Muudatuste seas on palju selliseid, mille tulemusel vähenevad põhjendamatud ning sisulist toimet mitteomavad bürokraatlikud mõttetused. Seeläbi on lihtsustatud nii äriühingute asutamist kui ka nende igapäevast tegevust.

Mõistlikumaks on tehtud äriühingu organite toimimise põhimõtteid, kergendatud on ühinemise, jagunemise ja ümberkujundamise reegleid, kaotatud on mittevajalikke formaalsusnõudeid, näiteks äriregistrile juhatuse liikme allkirjanäidise esitamise kohustus.

Ühtaegu on täpsustatud äriühingute juhtorganite ja nende liikmete pädevust ning vastutust, osa- ja aktsiakapitali suurendamise ja vähendamise reegleid, samuti kohtutes palju vaidlusi tinginud juhtorgani otsuste tühisust ja kehtetuks tunnistamise põhimõtteid. Muudatustega on parandatud võlausaldajate ja väikeaktsionäride kaitset, täpsustades ühtaegu äriühingute juht- ja kontrollorganite liikmete vastutust.

Tänuväärne on muudatus, mis võimaldab registreerida ostueesõigust Eesti Väärtpaberite Keskdepositooriumis. See muudab ostueesõiguse rikkumise korral aktsia käsutustehingu tühiseks. Seadusemuudatus avab tee suletud osanikeringiga osaühingute loomiseks, mille osasid ei ole osanike otsuseta võimalik võõrandada. Kas sellise võimaluse kasutamine on igal konkreetsel juhul põhjendatud, on iseküsimus, kuid õiguslik lahendus on huvitav.

Need muudatused vastavad nüüdisvajadustele ja lõppkokkuvõttes on äriühingute tegevust lihtsustatud.

Ei saa aga väita, et kõik muudatused teevad ettevõtjate elu kergemaks. Laiendatud on vastutavate isikute ringi äriühingu asutamisel tehtavate toimingute eest, tuues juurde pretsedendituid vastutuse aluseid. Eesmärgiks on tõenäoliselt muuta "riiulifirma" soetamine vähematraktiivseks, kuna muudatusega pannakse asutajaga sarnast vastutust kandma osaniku või aktsionäri, kes omandab osaluse osaühingus või aktsiaseltsis "riiulifirmade" asutamisega tegelevalt isikult.

Tundub, et alustatud on valest otsast, sest notari- ja äriregistri järjekordade puudumisel poleks ka tungivat vajadust "riiulifirmade" järele. Erilist ebakindlust tekitab asjaolu, et lisaks asutajatele vastutavad sissemakse väärtuse vastavuse eest ka isikud, kes küll ise ei olnud osaühingu asutajad, ent kelle arvel ja majanduslikes huvides asutamine läbi viidi.

Seesugune formuleering on äärmiselt veniv ja iga järjekordset osaluse omandajat ohustav. Seadusemuudatusi tehes on jäetud tähelepanuta, et "riiulifirmat" ei asutata tavaliselt mingi konkreetse tulevase osaniku huvides. Vastutama tahetakse panna isikud, kes õigusvastase teo (nt mitterahalise sissemakse väärtuse ülehindamine) toimepanemise ajal ei pruugi asjaoludest teadlikud olla ning tegu polnud omandajal võimalik ka ära hoida. Seega on tegemist omandaja süüta vastutusega isiku tegude eest, kellega tal puudus rikkumise toimepanemise hetkel õiguslik seos.

Kahtlemata on oluline kaitsta võlausaldajate huve, kuid selleks tuleb valida meetmed, mis on proportsionaalsed ja tagavad õiguskindluse, pärssimata põhiseaduslikku omandõigust ning ettevõtlusvabadust.