Euroopa eelarvet võiks täita ühtne maks

Euroopa Liidu eelarve ei peegelda enam selle põhiülesandeid ega poliitilisi eesmärke. Rohkem kui 40% kulutustest läheb abiks kahanevale põllumajandussektorile. Vähe kulutatakse aga tulevikule, nagu uurimis- ja arendustegevus, või valdkondadele, kus EL peab endale uusi kohustusi võtma, nagu sise- ja välisjulgeolek.

Pealegi moodustavad tohutu osa tuludest laekumised riigieelarvetest. Liikmesriikide valitsused peavad neid tulusid ?enda rahaks? ja võrdlevad seda ?saaduga?. Euroopa kodanikel puudub selge ettekujutus liidu kogukuludest ja nad on huvitatud ainult enda hüvanguks tehtavate rahaülekannete säilitamisest.

Läbirääkimised uueks mitmeaastaseks eelarveraamistikuks aastatel 2007?2013 selle probleemiga ei tegele ja kummalgi kahest päevakorral olevast ettepanekust ei tundu mõtet olevat. Komisjon paneb ette eelarveassigneeringute suurendamise 1,24%ni ELi kombineeritud rahvuslikust kogutulust. Kuid ilma kulutuste kärpimiseta põllumajandusele suurendab see riikide panuseid talumatu tasemeni.

Vastupidiselt komisjonile tahavad järjest rohkemad liikmesriigid piirata assigneeringukohustusi 1%-le SKTst. See nihutaks suurema osa koormast struktuurifondide õlgadele, mis ennustab kibedaid tülisid vanade ja uute liikmete vahel.

Millisel eelarvel oleks mõtet? Kõige rohkem moonutavad ELi majandust kulutused põllumajandusele, mistõttu tuleb kõrvale heita kõik subsiidiumid. Maksed talunikele peavad tulema riigieelarvetest. Endiselt tuleb suuresti toetada sissetulekute ühtlustumist, kuid samas peab toetusi õigel ajal piirama ja astmeliselt vähendama, kui riikide elustandard tõuseb.

EL peab edendama tootlikkust, majanduskasvu ja tööhõivet, kusjuures veerand ELi eelarvekuludest tuleb pühendada inimkapitalile ja teadustööle. Kulutused teadustööle tuleb muuta efektiivsemaks, jättes kõrvale komisjoni ja nõukogu bürokraatliku juhtimise ja avades kõik riiklikud teadusfondid kogu ELi hõlmavale konkurentsile. Oluliselt tuleb investeerida sellesse, et liit saaks nii oma piires kui väljaspool julgeolekut pakkuda. Kokkuvõttes ei paista see nõudvat palju suuremaid ressursse. 1% koondatud SKTst oleks nende ülesannete täitmiseks piisav.

Tulude poole pealt peab reform tühistama kõik seosed riigikassade ja ELi eelarve vahel, nii et kulu Euroopale muutuks liidu kodanikele otseselt nähtavaks. Riiklikud maksusüsteemid peavad andma Euroopale sissetuleku ühest kindlast maksust. See maks peab olema mõõdukas ja seda tuleb sisse nõuda üldisel alusel, liidu tasemel harmoniseerituna.

Parim lahendus on väike lisa olemasolevale käibemaksule. Ühtne, umbes 2%-line määr kogu liidus kataks kõik rahalised vajadused. Kõigi käibemaksuga ostude kviitungid näitaksid ELile makstud kogust, tehes kodanikud teadlikuks oma panusest. See kantaks automaatselt üle liidu arvepidamisse ja riigieelarvetes seda enam ei näidataks. Nende reformide teostamiseks on vajalik uus otsustamise kord.

Otsused, mis puudutavad nii mitmeaastast raamistikku kui ka aastaeelarveid, tuleb vastu võtta Euroopa Nõukogus ja Euroopa Parlamendis enamushääletusega komisjoni ettepaneku põhjal. Otsused üldise ressursside lae kohta tuleb jätta ministrite nõukogule ja liikmesriikidele. See nõuab ELi põhiseadusliku leppe muutmist pärast selle jõustumist.

© Project Syndicate, 2005, www.project-syndicate.org