Kehv palk tuleb viletsast haridusest

Seega pole meie palkade ta­se­mele ette heita midagi. Need, kes tajuvad, et neile tööturul liiga tehakse, peaksid tööandja süüdistamise asemel pigem endale peeglis otsa vaatama.

Kahjuks on meie andekad ja õpihimulisemad noored endiselt valmis töötama pigem vähemmakstud nn pehmetel erialadel kui tootmises, kus väljaõppinud insener saab oluliselt rohkem palka kui mõni riigiametnik. Milles on põhjus? Kas selles, et üldsust on vähe informeeritud tööturul makstavatest palkadest, või selles, et niigi laiutav üldharidussüsteem ei suuda ette valmistada praktilistele erialadele orienteeruvaid noori inimesi? Põhjusi on kindlasti rohkem kui üks.

Eestil on võimalik valida kahekiiruselise majandusarengu vahel. Aeglasema mudeli kohaselt jääb suur osa töötajate välja- ja ümberõppest endiselt tööandjate kanda. Nemad peavad piiratud ressursside tingimustes lisaks investeeringutele tööjõusse arendama ka tehnoloogiat ja tegelema tootearendusega. Teise, oluliselt kiirema mu­deli kohaselt võiks riik ettevõtjaile appi tulla ja üldise hüvangu nimel tööjõu kvalifikatsiooni kiiremale tõstmisele õla alla panna.

Paraku näen siin rohkesti tegematajätmist. Vaatamata aastaid kestnud kutse- ja tehnikahariduse jaluleupitamise katsetest õpib vaid ligi kümnendik meie tudengitest tehnoloogiate rakendamisega seotud erialadel.

Haridusminister on lasknud valmis kirjutada ridamisi arengukavasid, kuid neid oleme ju ennegi näinud. Kutsehariduse arengukavast 2001?2004 suudeti täita vaid viis protsenti. Selline on lihtsalt poliitilise elu seaduspärasus ning arengukavade kirjutamise asemel tuleks asuda tegelema hariduselu reaalse nüüdisajastamisega.

Kahjuks jätkub tänastel poliitikutel selleks veel vähe jaksu. Tänavuses riigieelarves on kutsehariduse rahastamine jälle jäetud vaeslapse rolli: õppekulude finantseerimise kasv kutsehariduses on vaid 3 protsenti, samal ajal üldharidus võib rahul olla 11protsendilise rahastamise tõusuga.

Kui viimase 10 aasta jooksul on üldhariduskulud kasvanud ligi kolm korda, siis kutsehariduse finantseerimine on suurenenud vaid kaks korda. Seejuures on kutsehariduse puhul on tegemist kõige väiksema osakaaluga haridustasemega ? see moodustab vaid kümnendiku avaliku sektori hariduskuludest (ca 8 miljardit krooni).

Olukord pole kiita ka tehnilise kõrghariduse valdkonnas. Tallinna (humanitaar)ülikooli loomise ambitsioonikas kava näitab ilmekalt, kui palju alahinnatakse hariduse tähtsust riigi majanduse jaoks.