Õigust ei mõista kohus vaid kohtunikud!

Eesti põhiseaduse §146 kinnitab: ?Õigust mõistab ainult kohus?. Vale puha! Kohus on õigusemõistmist teostav riigiorgan, õigust mõistavad aga kohtunikud. Kohtus on kohtunikel suur võim ja süüdistatavana kohtupinki sattudes on meie saatus nende kätes. Kas välise surve või emotsioonide alusel langetavad nad erinevate inimeste poolt sooritatud sarnase eksimuse eest suurtes piirides varieeruva karistusmäära.

On loomulik, et kui noorel naiskohtunikul on kodus väike laps haige või eakat meeskohtunikku piinavad istungi ajal maovalud, on nende reageeringud äraarvamatud.

Kohtuniku võim istungi ajal on piiramatu. Nt võib ta saalist eemaldada igaühe, kes talle ei meeldi. Hiljuti ühel Lääne Maakohtu istungil võttis kohtunik ühe väliseestlase esindajalt esindamisõiguse, põhjendades seda ?asjatundmatusega õigusküsimustes?. Tegelikult oli asjatundmatu hoopis kohtunik ja teise tarkus häiris teda. Lolliks saab inimest kuulutada vaid kompetentne meditsiiniline komisjon. Nüüd käib kohtuniku poolt lolliks tembeldatud isik õnnetult ringi ? targaks ta ei saagi. Tallinna Ringkonnakohus nimelt väitis, et õigusteadmiste hindamine ei kuulu nende kompetentsi, kuivõrd sellise määruse peale TsMS edasikaebamise õigust ette ei näe.

Kohtuniku staatuse seaduse §3 lõige 1 sätestab, et kohtunikuna saab töötada vaid kõrgete kõlbeliste omadustega isik. Kõlbelisuse mõiste on Eestis veniv ja tunnistagem, et kohtunikud, nagu teistegi erialade esindajad, pole kindlasti kõik kõlbelised. Seega peab vähekõlbelisi kohtunikke saama mingite objektiivsete näitajate abil kuidagi ka kontrollida. Kohtunike raskesti kontrollitavad pettused saavad alguse kohtutõendite hindamisest.

Seadus sätestab, et vastaspool võib kohtuniku abiga teie poolt esitatud kirjalikud tõendid alati tagasi lükata, kui ta näeb, et see võib talle osutuda kahjulikuks. Sama võimalus on ?meelehea? eest ka igal kohtunikul omatahtsi. Hiljem leiate te kohtuotsusest formuleeringu, et te pole üht või teist asja dokumentidega tõendanud.

Aga kohus teeb otsuse vaid nende tõendite alusel, mis on kohtutoimikus. Reeglina kohtunikud oma otsust dokumendi väljajätmise kohta ei põhjenda ja enamasti ei satu tagasilükkamine ka otsuse või määruse teksti. Parimal juhul on seda formuleeritud kui ?mitte asjakohane? või ?põhjendamatu?. Ringkonnakohus enamasti uusi materjale toimikusse ei võta. Seadustes on fikseeritud paragrahvid, mille kohta kodanik ei saa esitada erikaebust. Kui kohus tegi määruse sellise paragrahvi alusel, siis kõrgema astme kohus lihtsalt tagastab materjalid. Elu on näidanud, et kõrgemalseisvad kohtuinstantsid kaitsevad kõigiti alamastme vääraid ja ka seadustele mittevastavaid kohtuotsuseid, andes tehtud seaduserikkumistele seadusjõu. Osaliselt on see arvatavasti tingitud sellest, et materjalid ringkonnakohtutesse esitatud kohtutoimikutes on puudulikud, olles eelnevalt läbinud alamastme kohtuniku subjektiivse tsensuuri.

Mul on justiitsministrile ja Riigikohtu esimehele ettepanek, et nad teeksid esimese astme kohtutele ülesandeks toimikusse kaasata eranditult kõik protsessiosaliste esitatud protsessiga seonduvad dokumendid, et hiljem ka kõrgema astme kohus saaks asja lahendada ?kogumis?. See välistaks paljud esimese astme kohtutes toimunud pettused. Eriti puudutab mu ettepanek õigusjärgse omandi tagastamist ja vaidlusaluseid küsimusi äritegevuses.