Pereettevõtted palkavad juhte väljast. “Oskame valitseda, aga ei oska juhtida“

Põlvamaa lookleva maastiku ja küngaste taamal tegutsev Cantervilla Loss on nõutud peo- ja pulmapaik, mida veab perekond Värton. Elukohavalikutel on olnud ettevõtte loos oluline roll.

Kui Matsimoka pere läks umbes seitsme aasta eest kohtumisele jaeketiga, et koostöö lõpetada, ei osanud nad aimatagi, et just sellest vestlusest saab ettevõtte jaoks pöördeline hetk.

Kuigi maasikakasvatust on nimetatud lausa kohalikuks kullaauguks, on pereettevõtjast põllumees, Joosepi talu noorperemees Ranet Roositalu oluliselt tagasihoidlikum.

Pereettevõtlusest rääkides mõtleme sageli numbritele, omandistruktuurile ja järjepidevusele. Ülle Pind, üks PintDali Heaolukeskuse loojatest, nihutab seda fookust. Tema jaoks on pereettevõte eelkõige eluviis ja peegeldus sellest, mis talle päriselt oluline on.

Kell on 9.45. Garderoobi ees on järjekord, registreerimislaua juurde saabub korraga 30 inimest ja esimese ettekandeni on jäänud 15 minutit. Suure konverentsi edu ei sõltu ainult programmist ja esinejatest. Kui suur hulk külalisi saabub korraga, hakkavad rolli mängima praktilised detailid: kui kiiresti jõutakse registreerimisest saali, kas garderoob on mugavalt paigutatud, kas kohvipausil tekivad järjekorrad ja kas kõik leiavad õigel ajal järgmise ruumi.