Pereettevõtted palkavad juhte väljast. “Oskame valitseda, aga ei oska juhtida“

Põlvamaa lookleva maastiku ja küngaste taamal tegutsev Cantervilla Loss on nõutud peo- ja pulmapaik, mida veab perekond Värton. Elukohavalikutel on olnud ettevõtte loos oluline roll.

Kui Matsimoka pere läks umbes seitsme aasta eest kohtumisele jaeketiga, et koostöö lõpetada, ei osanud nad aimatagi, et just sellest vestlusest saab ettevõtte jaoks pöördeline hetk.

Kuigi maasikakasvatust on nimetatud lausa kohalikuks kullaauguks, on pereettevõtjast põllumees, Joosepi talu noorperemees Ranet Roositalu oluliselt tagasihoidlikum.

Pereettevõtlusest rääkides mõtleme sageli numbritele, omandistruktuurile ja järjepidevusele. Ülle Pind, üks PintDali Heaolukeskuse loojatest, nihutab seda fookust. Tema jaoks on pereettevõte eelkõige eluviis ja peegeldus sellest, mis talle päriselt oluline on.

Tugevad vihmasajud toovad aina sagedamini kaasa olukordi, kus linnatänavad muutuvad minutitega jõgedeks, ristmikud seisavad vee all ning sademevesi koormab üle kogu taristu. Üleujutusi seostatakse enamasti erakordsete ilmaoludega, ent probleemi tegelik põhjus peitub linnade ülesehituses: järjest rohkem rajatakse kõvakattega pindu, kuid sademevee juhtimise süsteemid on ehitatud aastakümneid tagasi teistsuguseid tingimusi arvestades.