Kuigi maasikakasvatust on nimetatud lausa kohalikuks kullaauguks, on pereettevõtjast põllumees, Joosepi talu noorperemees Ranet Roositalu oluliselt tagasihoidlikum.

- Ranet Roositalu räägib saates põhjalikult, mis on maasikakasvatuse rõõmud ja mured ning miks seda päris kullaauguks pidada ei saa.
- Foto: Andras Kralla
"Kes ütleb, et see on kullaauk - proovige ise kasvatada. Kui õnnestub, siis mina surun kätt," rääkis Roositalu saates "Võitjate põlvkonnad."
Sajad hooajatöölised, kümned tonnid marju päevas ja ilm, mis ei küsi luba. Tegelikkuses määravad maasikakasvatuse tulemusi Roositalu sõnul tegurid, mille üle tootjal kontrolli ei ole.
Joosepi talu lugu sai alguse enam kui 20 aastat tagasi, kui Ranet Roositalu vanemad otsustasid maasikakasvatust proovida. Enne seda kasvatati tomateid ja kurke, kuid esimene poolehektarine maasikaistandus pani paika talu edasise suuna.
Artikkel jätkub pärast reklaami
„Vanematele pakuti võimalust maasikaistandik ära osta, aga nad otsustasid ise poole hektari jagu taimi võtta ja järele proovida. Alates sellest ajast oleme me maasikat kasvatanud,“ meenutas Ranet.
Ranet on lapsest saati talu tegemistes sees olnud. Suved möödusid müügipunktides ning kõrvalt hoolega jälgides, kuidas pere ettevõtmine kasvab. Hiljem õppis ta Maaülikoolis põllumajandussaaduste tootmist ja turustamist ning pärast magistriõpinguid hakkas vastutus kiiresti suurenema. „See hetk, kui ma hakkasin väetamist ja taimekaitset ise tegema, oli selge, et eksimisruumi väga ei ole,“ ütles ta.
Igal pereliikmel oma roll
Kõik rollid on peres välja kujunenud loomulikult – Ranet tegeleb agronoomia, väetamise ja taimekaitsega, samuti müügi, turunduse ja finantspoolega. Ema vastutab hooajatööliste leidmise ja igapäevase korjamise korraldamise eest, isa hoiab silma peal tervikul.
„Pereettevõttes on keerulisem välja lülitada. Palgatööl saad seda rohkem teha,“ tunnistas Ranet.
Joosepi talu põhikultuur on maasikas, mida kasvatatakse valdavalt avamaal. Viimastel aastatel on aga üha olulisemaks marjaks muutunud ka vaarikas, seda kasvatatakse peamiselt tunnelites. Tunnel pakub kaitset ilmastiku eest, kuid ei lahenda kõiki muresid.
„Väldime ühte probleemi, aga teised probleemid tulevad asemele,“ kommenteeris Ranet.
Kõige pingelisem aeg on maasikakorjamise tippaeg. „Kui meil on hooajal sada töölist, siis me ei räägi kümnest kilost, vaid kümnetest tonnidest päevas,“ ütles ta. Ilm dikteerib tempo ning maasikatele ei saa öelda, et ärge veel valmige, meil on jaanipäev.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Tänavune hooaeg tõi kaasa eriti suure väljakutse – paduvihmad hävitasid poole maasikasaagist. „Kevadel on kõik ilus ja roheline, aga hooaja keskel või lõpus selgub, et oled pidanud pool saaki ära viskama. See tõmbab motivatsiooni ikka maha,“ ütles Ranet. Õnneks ei olnud kõik põllud vee all ning katmikalal kasvatatud vaarikas andis siiski hea saagi. „Võtsime olukorrast parima.“
Kõik katsetused ei õnnestu
Mitmekesisus on talus teadlik valik, sest erinevad kultuurid ja sordid aitavad riske hajutada. „Sa ei saa kõiki mune ühte korvi panna,“ ütles Ranet. Kõik katsetused ei õnnestu – näiteks valged maasikad, mis tema sõnul olid „üllatavalt halva maitsega“.
Joosepi talu peab enda tugevuseks püsikliente. Mõned tulevad müügipunkti sama papist kastiga, mille nad said 2017. aastal. „See on nii räbal juba, aga nad tulevad ikka sellega tagasi,“ naeris Ranet.
Sel aastal pälvis Ranet teist korda rahvapõllumehe tiitli ning oli taas ka aasta põllumehe finalistide seas. „Seal võib minu nimi olla, aga tegelikult on see meeskonna töö,“ jäi ta tagasihoidlikuks.
Kui küsida, mida on Ranet oma vanematelt kõige olulisemalt õppinud, vastas ta lihtsalt: rahu säilitamist. „Küll kõik saab korda, ära põe,“ ütleb isa. „Takistused tulevad ja nendest saadakse üle.”
Millised on Joosepi talu järgmised sammud, kuidas näeb välja üks tööpäev maasikahooaja tipus, mis on kõige raskem osa saja hooajatöölise organiseerimises ning mis on põllumehe elus kõige suurem pingeallikas?
Kõigest sellest kuuled saatest „Võitjate põlvkonnad“, kus on külas Joosepi talu noorperemees Ranet Roositalu.
Saadet juhib Kristel Viitmann.
Rahvapõllumehest pereettevõtja: maasikakasvatus pole mingi kullaauk
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Pereettevõtlusest rääkides mõtleme sageli numbritele, omandistruktuurile ja järjepidevusele. Ülle Pind, üks PintDali Heaolukeskuse loojatest, nihutab seda fookust. Tema jaoks on pereettevõte eelkõige eluviis ja peegeldus sellest, mis talle päriselt oluline on.
Tallinna vanalinnas tegutsev tuntud pannkoogikohvik Kompressor on ehe näide, kuidas traditsioonide hoidmine ja otsus mitte minna kaasa innovatsiooniga võib olla edu võti, leiab kohviku omaniku poeg Ott-Aleksander Komarov.
Kuigi sotsiaalmeedia on turundusvõimalus, siis see ei ole nii lihtne, kui pealtnäha paistab. Sisutootmist ei tee põlve otsas, muude tegemiste kõrvalt. Võtmesõna on järjepidevus, mis on suur investeering, arvavad sotsiaalmeedias kogenud pereettevõtjad.
Värska pereettevõtte juhtide Rauno ja Oliver Jõgeva lugu on ehe näide sellest, kuidas ettevõtte juhtimine ei alga mitte pintsaku selga panekust, vaid juba varajases eas tööpõllul kogutud kogemusest.
Edelaraudtee, Go Tracki, Instry, Saksa Automaatika ja Siemensi koostöö on toonud Eesti raudteetaristusse märgatava uuenduslaine. Ühiseks eesmärgiks oli vananenud süsteemide väljavahetamine digitaalse vastu, et suurendada tõhusust, paindlikkust ja tulevikukindlust raudteel. Eesti inseneride kogukond lõi ohutustoote, millel on ametlik akrediteering teiste riikide sõltumatute ohutushindajate poolt.