Sõjadokumentaali “Sinikollane” režissöör: ma ei tahtnud teha kangelasfilmi

Tikan selgitas Äripäeva raadios, et tahtis oma filmiga näidata seda raskust, mida samal ajal perekond kannab kodus. Seetõttu on lisaks Laidinenile kesksel kohal ka tema Eestis elav elukaaslane Jaana.

Ta tunnistab, et naise avamine polnud lihtne. “Oli periood, kus Jaana enam ei tahtnud filmis osaleda, aga lõpuks ta otsustas jätkata. Me mõlemad tundsime, et film peab olema hästi objektiivne,” ütles ta.

Tikan rääkis, et samastus tugevalt oma filmi peategelasega. Ka tal endal on selle sõja ajal sündinud kaks last ning ta tunnistab, et töö- ja pereelu tasakaalu leidmine oli keeruline. “Mul oli kodus samamoodi tülisid ja probleeme, sest olin palju ära, tegin filmi ja elasin seda elu täielikult kaasa. Minu elukaaslase jaoks oli just väga keeruline, et ma olin kodust eemal nii palju,” rääkis ta.

Filmi tegemise ajal tabas Tikanit isiklik kaotus. Ukrainas hukkus tema sõber Martin Jääger, kes aitas filmi alguses valmimisele kaasa. “Kui uudis tuli, tekkis tunne, et ma ei taha enam Ukrainasse minna,” meenutab ta.

“Mitte et mul oleks midagi Ukraina vastu olnud, aga kõigest sellest oli saanud ühel hetkel täielik üleküllus. See on siiani keeruline teema. Praegu ka tunnen, et ma ei taha minna sinna tagasi,” tõdes ta.

Intervjuus rääkis Tikan pikemalt ka sellest, kuidas film sündis, kuidas see seostub tema varasema Afganistani veteranidest tehtud filmiga “Estcoy 8” ning milline on olnud siiani publiku vastuvõtt.

Küsis Karmen Laur.