Kas kolmandat Eestit peaks olema rohkem?

Kolmapäevases Äripäevas püstitas Marek Reinaas lõbusa hüpoteesi, et lisaks teada-tuntud esimesele ja teisele Eestile on veel kolmaski Eesti. See on umbes 30% elanikkonnast, kes ei tunne nätsubrände, ei tea midagi elektrituru avanemisest, kel pole poliitilist eelistust, kellele tuleb üllatusena mistahes uuendus jms, ehk lühidalt – kes ei näi osalevat ühiskondlikus elus. Kuna Marek pidas seda probleemiks, siis kutsus ta ühtlasi sotsiolooge tõsiselt analüüsima, kes on see seltskond, kes vastab alati „ei oska öelda“. Pakuksin siinkohal mõned mõtted.

Tegin ise sel aastal eksperimendi. Nimelt, keskendusin tööasjadele, tegelesin isiklike asjadega, harrastasin huvialasid, suhtlesin tuttavatega ja mis peamine – lülitasin end kuueks kuuks eesti meediast välja. Tulemus – soovitan soojalt kõigile – on väga tervendav.

Ah et ei tunne nätsubrände? Ja mis siis? Kas peaks? Ja isegi kui tunnen, mis tähtsus sel on, kui nätsu ennast ei tarvita. Et ei tea, et elektriturg avaneb ja ei valmistu selleks? Tasuks meenutada, et esimesed kaks fakti, mis elektrituru avanemisega seoses kohe avalikkusesse paisati olid: a) elektri hind tõuseb niikuinii (sõltumata valikutest); b) kes ei vali müüjat või paketti saab elektrit ikkagi mingi tuletatud hinnaga. Niisiis, mitte 30%, vaid 70% inimestest on need veidrikud (korterielanikud), kel pole sest turu avanemise teadmisest tegelikult suurt kasu. Et, ei oma poliitilist eelistust? No seda küll pole alust väita. Küsige selle kolmanda Eesti käest ja nad seletavad teile täpselt, milline oleks nende poliitiline eelistus. Ja nii edasi.

Uuringuinimesena julgen väita, et eriti reklaami ja kommunikatsiooniga tegelejad, aga vahel ka uurijad ise kipuvad unustama, et normaalne ja oma igapäevast elu elav inimene ei huvitu sellest, mida turundusmaailmas välja hautakse, ja jumal tänatud. Lolliks ei saa ka minna. Ta huvitub mingist teenusest, tootest või sõnumist alles siis kui teema on talle aktuaalne. Igal muul ajal läbi viidud küsitlus annab inimestelt, kelle jaoks pole teema hetkel aktuaalne, vastuseks vaid müra, kusjuures „raske öelda“ vastusvariant on muudega võrreldes ainus adekvaatne.

Põhjus on lihtne, inimene ise ka ei tea, kuidas ta siis käituks, kui teema aktuaalseks muutub. Ta võib küll midagi vastata, kuid see on puhtalt abstraktne vastus, mille tõeväärtus on enamasti olematu. Oleme uuringuis korduvalt näinud, et oma tarbimiskäitumise / eelistuste prognoos on inimestel kardinaalselt erinev sellest, kuidas nad tegelikus tarbimissituatsioonis käituvad siis kui teema järsku aktuaalseks muutub.

Meil on sageli kombeks seada endale eeskujuks arenenumad ja intelligentsemad ühiskonnad. Tahaksime neile järele jõuda. Aga kas intelligentsele inimesele ikka on omane igas asjas sõna võtta ja oma arvamust öelda?