Viimase uuringu järgi ei oska üle kolmandiku inimestest öelda oma poliitilist eelistust. Loomulikult võib seda põhjendada pettumusega olemasolevates parteides, aga usun, et selle kolmandiku seas on suur hulk inimesi, kelle jaoks „Ei oska öelda“ on ainuõige vastus ükskõik mis uuringu küsimusele. Pööran tähelepanu asjaolule, et taasiseseisvumisaja jooksul pole ühelgi valimisel osalusprotsent ületanud seitsekümmet. Sest valimistel ei ole olemas vastust „Ei oska öelda“. Valimistel peab olema isiklik arvamus, ja see on ju lõputult keeruline asi.Selliseid näiteid võib tuua veelgi. Üha enam hakkab minus süvenema veendumus, et umbes kolmandik meie ühiskonnast elab mingil kolmandal planeedil, kuhu ei ulatu telekanalid, kus ei käi ajalehed ja kus ei ole isiklikku arvamust. Aastaid tagasi tulid sotsiaalteadlased välja ideega esimesest ja teisest Eestist. Nende kahe Eesti erinevus oli eelkõige sissetulekutes, kohanemisvõimes ja avatuses uuendustele. Mina kahtlustan, et olemas ka kolmas Eesti, kellest me suurt midagi ei tea, sest see seltskond elab väljaspool seda ühiskonda, mida me tunneme ja defineerime. See on koht, kus pärast digilevile üleminekut jääb telekas tummaks, sest digiboksist pole inimesed kuulnudki. See on koht, kus pärast 1. jaanuari tõusev elektrihind tuleb kõigile seletamatu üllatusena. See on koht, kus möödavurav elektriauto mõjub samasuguse anomaaliana nagu lendav taldrik. See on koht, kus „Ei oska öelda“ on alati õige vastus ükskõik mis küsimusele.
Võiks ju arvata, et selle kolmanda Eesti moodustavad eelkõige vanemad inimesed ja venekeelne seltskond idapoolt, kuid ma arvan, et see on liiga lihtsustatud pilt. Eks ta sinnapoole kaldu ole, aga usun, et nende seas on igasuguses vanuses, hariduses ja rahvuses inimesi. Nende peamiseks erisuseks on see, et nad ei taha või ei oska olla selle ühiskonna aktiivsed liikmed, kus me arvame end elavat. Siinkohal oleks tõsine väljakutse sotsioloogidele, kes võiksid analüüsida erinevate uuringute seda seltskonda, kellel puudub arvamus ja kes vastavad „Ei oska öelda“. Oleks põnev teada saada, kas see on üks ja seesama kamp ning milline on selle demograafiline profiil.
Hiljuti viidi presidendi egiidi all läbi tore ettevõtmine nimega „Talendid koju“. Selle mõtteks oli rikastada meie ühiskonda nende inimestega, kes olid oma elu sisse seadnud väljaspool Eestit. Neid kutsuti tagasi tulema ja aktiivselt Eesti elust osa võtma. Meie ühiskond on väike ning iga tubli inimese panus on oluline. Kas ei peaks tõsiselt kaaluma, millisel moel oleks võimalik meie ühiskonda integreerida ka see kummaline ning nähtamatu kolmas Eesti, kes elab nagu iseseisval eraldatul planeedil. Kuidas nendega suhestuda ja kommunikeeruda? Me oleme liiga väike ühiskond, et lasta tervel kolmandikul kusagil omaette nurgas konutada. Või vajame me sellist eriti tarka jutulindu nagu legendaarses multifilmis „Kolmanda planeedi saladus“, kes oskaks tõlkida meie ühiskonda kolmanda Eesti keelde?
Seotud lood
Olen uhkelt osa kolmandast Eestist ehk kuulun selle 30% hulka, kes ei tea ega tahagi mingitel teemadel midagi teada. Selle poole võiks teisedki püüelda, arvab Äripäeva toimetaja Rivo Sarapik.
Hüpoteetiline kolmas Eesti on kindlasti olemas, aga kas see, et neid on umbes 30%, on probleem? Võib-olla peaks neid normaalseid, oma elu elavaid inimesi hoopis rohkem olema? Seda huvitavam oleks muidugi analüüs saamaks vastuse küsimusele, kes nad sellised on, kirjutab Kalev Petti Faktum & Arikost.
Riia uue ärikeskuse Preses Nama Kvartālsi ehitus liigub järjekindlalt edasi ning projekt on jõudnud olulisse järgmisse etappi. Kandekonstruktsioonide ja tehnosüsteemide kõrval käivad juba aktiivselt tulevaste üürnike büroopindade väljaehitustööd. Veel 28. augustini saab märkida projekti 8,5% tootlusega lunastustähtajani tagatud võlakirju.