Eurovõlakirjadel hall tulevik

Lähem vaatlus paljastab, et noore USA kogemus ei paku ei kasulikku analoogiat ega julgustavat eeskuju eurovõlakirjadele. Esiteks, võtta üle olemasolevad võlad föderaalsel tasemel erineb oluliselt loast väljastada liikmesriikidel võlakirju, mida tagatakse ühiselt. USA ei pidanud muretsema moraalse riski pärast, kuna föderaalvalitsus ei garanteerinud liikmesriikide uusi võlgu.

Teiseks, tihti ei mainita, et USA föderaalvõlg sel ajal oli märksa suurem osariikide koguvõlast. Seega võib eeldada, et riigivõlg ei olnud keskne sõjajärgse rahanduse stabiliseerimiseks, vaid pigem oli see loomulik järelm faktile, et suurem osa võlast võeti, võideldes ühise eesmärgi nimel. Enamgi, valitsustulude kõige efektiivsemad allikad olid sel ajal tariifid ja maksud välispiiridelt. Ka tõhususe vaatevinklist oli mõttekas föderaalvalitsusel teenindada avalikku võlga.

Ka majanduslikult kasulik. Kui riikidel ei olnud enam võlgu, ei olnud neil vajadust otsemaksustamisest laekuvate tulude järele, mis oleks võinud pidurdada Ameerika siseturu arengut. Kui föderaalvalitsus võttis üle osariikide võlad, kukkusid riikide tulud 80–90%.

Lõpuks, võti finantsstabiilsuse edus oli sügav restruktureerimine. Föderaalvalitsus suutis koguda tulu, et maksta umbes 4% intressi kogu võlale, mis on vähem kui olemasolevate võlakirjadele lubatud 6%. Nii pakuti osariikide ja föderaalvõlakirjade omanikele pikaaegsete võlakirjade korvi, osa 3% intressiga ja teised 6%. Korv oli disainitud nii, et keskmine laenuteeninduse hind oli 4%. Föderaalsete võlakirjade pikk aeg tähendas, et neil ei olnud ka refinantseerimisriski. Esimestel aastatel neelas võla tasumine 80% föderaaltuludest. Väiksemgi negatiivne šokk oleks võinud valitsuse pankrotistada.

Õnneks juhtus vastupidine. Föderaaltulud kolmekordistusid sõjajärgse kiire rekonstrueerimise tulemusel ja jätkasid kiiret kasvamist, abiks võime jääda neutraalseks ajal, mil sõjad laastasid Euroopat.

Ka euroala vajab tõenäoliselt sügavat restruktureerimist. Euroala kriisi saaks lahendada, kui kõik riigivõlad muudetaks 20aastasteks euro võlakirjadeks intressiga 3% ning viie aastase maksepuhkusega. Kuid see ei ole kõik. 1830–1840. aastatel muutusid mitmed USA osariigid maksejõuetuks, mis läks kalliks maksma. Föderaalvalitsus ei päästnud neid ning 1840ndad olid aeglase kasvuga ja võlglasi sunniti ikkagi võlgu tasuma. Pankrot ei olnud lihtne tee ja kõik USA osariigid peale Vermonti on lisanud oma põhiseadusesse eelarvetasakaalu põhimõtte, et kindlustada fiskaalne usaldusväärsus. Kas ELi liikmed on valmis samalaadseks sammuks?

© Project Syndicate