ÄP: Reform löögu raamatupidamine letti

Skandaali võtmekujude esimesed reaktsioonid tõendavad, et seda teed ei minda: asuti hoopis üksteise väiteid ümber lükkama ja teineteist valetamises süüdistama. Riigiprokuratuur algatas uurimise, aga nagu äsjane mõjuvõimuga kauplemise juhtum viitab, võib ka kõnealuses juhtumis uurimine ja võimalik kohtumõistmine lõppeda eimillegagi – mitte „struktuuride kallutatuse“, vaid seadusandliku baasi nõrkuse tõttu. Seetõttu võib Reformierakond nagu keskparteigi loota, et uurimine venib ja lõpuks vajub kogu kaasus lihtsalt kokku.

Erakondade rahastamise läbipaistvuse küsimus on Eesti ühiskonna põletavaim probleem. Selle tegelikust lahendamisest on hoidunud kõik parteid. Endise õiguskantsleri Allar Jõksi võitlus parteide rahavood „puhtaks“ muuta päädis 2008. aastal riigikohtu otsusega, et kõik on korras ja midagi muuta ei ole vaja. Sellegipoolest läks võitlus parteide puhta rahakoti nimel Jõksile maksma ametikoha. Tema järglane Indrek Teder ei ole parteide rahastamist südameasjaks võtnud. Erakondade rahastamise järelevalve komisjonil pole ühtegi tegelikku saavutust ette näidata. Üksikkandidaat Leo Kunnasele tehti trahvihoiatus, kuid suurparteide peale komisjoni hammas ei hakka. Erakonnaseaduses 2010 tehtud muudatused osutusid samuti kosmeetiliseks ega täitnud oma eesmärki.

Kui äriühingute annetused parteidele keelati, oli selle põhjenduseks eesmärk vähendada korruptsiooniriski. Tegelikkuses ei ole seadusemuudatus oma eesmärki täitnud. Ent põhiküsimus ei seisnegi selles, kas parteid saavad raha riigieelarvest või annetustest, vaid vajaduses tõendada, kust see raha tuleb. Seetõttu oleks ehk hoopis mõistlik ära keelata annetamine sularahas: et kaoks võimalus salapäraseid ümbrikuid erakonna kontoris arvele võttes „legaliseerida“. Et seaduslikud tulud laekuvad tänapäeval pangakontole ja mitte ümbrikus, ei tohiks parteidele uudis olla.

Parteide haruldane üksmeel DASAde loomisel ja nende ümbernimetamisel MSAdeks tõendab, et rahavajaduse rahuldamisel peetakse kõiki võimalusi heaks. Mismoodi suudetakse tagada maailmavaate tutvustamise kulude lahushoidmine propagandakuludest, ei ole avalikkusele veenvalt selgitada suudetud – ja tegelikult ei ole selle nimel üldse pingutatud. Mingit täiendava kontrollimehhanismi loomist raha kasutamise üle pole isegi arutlusteemaks võetud.

Äripäev kahtleb, kas erakondade rahavajadust on võimalik vähendada, nagu Allar Jõks eelmisel aastal Äripäevas ilmunud arvamusloos ette pani. Sellegipoolest oleks mõistlik seada nii valimiskampaaniate maksumuse kui ka annetuse ülempiir. Ent põhiküsimus seisneb siiski erakondade endi vastutuses tõendada, et erakonnale laekunud raha on „puhas“. Kuni seadus seda vastutust parteide peale ei pane, pole paranemislootust.

Autor: 1185-aripaev