Ehk on kõik vale, mida teile rahast on räägitud?

Äsja eesti keeles ilmunud raamatus „7 müüti raha kohta” väidab Rob Dix igatahes nii. Dix on edukas investor, kinnisvarateemalise taskuhäälingu asutaja ja kirjanik Ühendkuningriigist, kes on võtnud nõuks rääkida lugejale seda, mida investeerimisnõustajad talle enamasti ei räägi. Aga peaksid.

Nii võtab Dix ette enamlevinud müüdid rahast ja kummutab need ükshaaval. Mina, kes ma olen finantsturgudel tegutsenud juba väga pikalt ja võiks oma portfelli päris edukaks nimetada, olen samuti mõne sellise müüdi kütkes. Peab ütlema, et pärast selle raamatu läbilugemist nägin valgust – ja alustava investorina teeks praegu mõndagi teisiti.

See, et just sel kümnendil peaks investor hoopis muud sorti lähenemist proovima, sest vanad viisid enam ei tööta, on mulgi peast läbi käinud. Dix näitabki, kuidas need ei tööta ja mida muutma peaks.

Alustame lihtsaimast – säästmise müüdist. Eelmise sajandi algusest saadik on räägitud, et “võta tengelpunga pandud kümnest mündist vaid üheksa kasutamiseks välja ja sa näed, kuidas tengelpung paisuma hakkab.” See on keeruline viis öelda, et pandagu kümme protsenti sissetulekust hoiukontole. Mõne eneseabiraamatu autor tõstis seda protsenti ka kõrgemale ja mida tänapäevale lähemal see raamat ilmunud on, seda kõrgem on ilmselt protsent.

Mõne kümnendi eest võis nonde raamatute autoreil isegi õigus olla, aga tänapäeval ei jääks keegi sellist kogumise nõuannet järgides rahule, kirjutab Dix. „Ausalt öeldes on praegu raha hoiusele kogumiseks üks kõige hullemaid aegu,” märgib ta.

Miks? Sest sel sajandil vaheldumisi möllanud inflatsioon ja rahatrükk on raha ostujõudu pidevalt kahandanud ning hoiuste eest makstav intress pole seda vahet suutnud tasandada. Ja pole nähagi, et paremaks läheks.

Mida siis teha? Dixi nõuanne on kulutada, aga mõtestatult. Kuidas täpselt ja millele, seda saab igaüks juba raamatust teada. Seda võin ette öelda, et tema kuuesammuline programm on igaühele jõukohane ja mõni neist sammudest on koguni vabastav. Näiteks ütleb ta, et pole sugugi vaja teha üksikasjalikku eelarvet oma kulutustest, pannes sellega tuhanded Excelis oma eelarvet kokku pusserdanud inimesed kergendatult hingama.

Teiseks võtab Dix ette paljuräägitud finantsilise sõltumatuse saavutamise ja kolmandaks riskide vähendamise müüdi. Riskidest rääkivas peatükis on ka üks raamatu põnevamaid kontseptsioone: investeerimise jagamine motivatsioonide vahel, mitte eri varaklasside või riskantsuse järgi.

Lühidalt on investeerimisel kolm motivatsiooni: enda hävingu eest kaitsmine, oma elustiili säilitamine ja oma rahalise seisu parendamine, ning investoril tuleb otsustada, kui palju rahast ta igasse kolme motivatsiooni paneb. Nii muutub investeerimistegevus naeruväärselt lihtsaks, sest nende anumate vahel õige vahekorra äraotsustamine on suur otsus, mille investor langetama peab.

„Õige tasakaalu leidmine nende kolme anuma vahel on iga anuma sisust palju tähtsam,” kirjutab Dix. Ta toob näite: kas investor peaks ostma endale kodu, investeerima lühiajalistesse riigivõlakirjadesse või raha lihtsalt pangas hoidma? Ja vastab küsimusele: vahet pole, sest kõik kolm rahapaigutust kuuluks anumasse „enda hävingu eest kaitsmine”.

Ühtlasi teeb Dix tuule alla endale kodu ostmise hädavajalikkuse müüdile – mis on Ühendkuningriigis vaat et sama kõvasti juurdunud arusaam kui Eestis, portfelli suure mitmekesistamise müüdile ning teistelegi kivinenud ja mitte enam alati paikapidavatele arusaamadele. Aga täpsemalt saab juba teada raamatust.