Järjekordne laip alternatiivturul ehk miks ma enam kodubörsil kasvu ei otsi
See juhtus jälle. Hommikukohvi kõrvale börsiteateid sirvides peatus silm eelmisel nädalal järjekordsel kasvuettevõttel, kelle kunagised lennukad lubadused asendusid pankrotiavaldusega.
Alternatiivbörs First North jättis investorid pikka aega ükskõikseks, kuid paar aastat tagasi ärkas see äkki ellu, kui 11 Eesti ettevõtet läks paari aasta jooksul börsile. IPO ajal ennustas enamik neist kohalikest idufirmadest suurt tulevikku. Tegime ülevaate, kuivõrd on nad suutnud oma lubadused täita.
Aktsiate börsil noteerimine annab ettevõttele justkui usaldus- ja kvaliteedimärgise. Usaldust Tallinna börsi alternatiivturu osaliste vastu õõnestab see, et pooled neist pole auditeeritud aruannet esitanud.
Isesõitvate masinate arendaja Clevoni väikeaktsionärid peavad börsifirma lahkumist avalikult turult ebaeetiliseks ning leiavad, et see kahjustab nii ettevõtte enda kui ka terve alternatiivturu mainet.
Vilniuses, Riias ja Tallinnas on viimase kahe aastakümne jooksul kerkinud uued äripiirkonnad ja kümned moodsad büroohooned. Ent kuna nende tehnilised omadused muutuvad üha sarnasemaks, kerkib esile teine küsimus: kas omanäoline arhitektuur võib luua käegakatsutavat majanduslikku väärtust?
Eesti majanduses on keerulised ajad - majandus ei kasva, investorid kardavad sõda, tarbijad ostavad üha enam välismaa e-poodidest. Eesti hinnatase päris mitmes kategoorias ületab Euroopa Liidu keskmist. Aga igale langusele järgneb tõus ja pärast vihmaseid päevi paistab taas päike.