Maksuerisus: kära rohkem kui villa

Esiteks, tekib küsimus, kas maksueeliseid saavad poliitikutele südamelähedased või tegeliku tööhõive potentsiaaliga valdkonnad. Mille järgi neid valida? Riigi juhtimisest jääb mulje, et teaduslikule analüüsile eelistatakse teisi kriteeriume. Teiseks tekib maksueelise ajalise kestuse küsimus. Kolmandaks, miks peaks teised maksumaksjad sisuliselt maksueelisega valdkonda sponsoreerima? Neljandaks, Euroopa Liidu õiguse valguses tekib riigiabi küsimus.

Maksud ei tohi ettevõtluskeskkonnas moonutusi tekitada, aga mõne valdkonna maksueelistamine on selge moonutus. Võtame näiteks FIE „väljavõetud“ kasumi ja äriühingust välja võetud kasumi erineva maksustamise (tulumaks + sotsiaalmaks FIE-le ja tulumaks äriühingule). Selle tulemusel on meil üle poole äriühingutest ühemeheühingud, mis on suuresti ebavajalik bürokraatia ja energia raiskamine, mille on tekitanud peamieselt maksuõigus.

Eelistatud valdkondade diskussioon viib fookuse eemale põhiprobleemidelt, milleks on käibemaksuõiguse keerukus, tööjõu ülemaksustamine, Euroopa tulumaksu kehtestamise kasulikkus, ülemäärane maksukoormus. Pigem võiks arutleda selle üle, kas võiks põhiseadusesse lisada tingimuse, et maksukoormus ei tohi ületada nt 30% sisemajanduse kogutoodangust, maksustada rohkem asju (kaalumaks?) ja vähem tööjõudu jne.