Meelemuutus massidesse

Uus valitsusliit soovib end mõistetavalt kutsuda (värskeks) kevadkoalitsiooniks, ent sisult tabavam on siiski nimetus meelemuutuse koalitsioon, eriti Reformierakonna poolt vaadatuna. Kui see aitab järgmiste valimiste järel võimule saada/jääda, küllap siis on omakorda aega meelemuutuse osas meelt muuta ning üritada kokku saada enda jaoks juba mõni meeleparanduse koalitsioon.

Praeguse meelemuutuse viimine massidesse ei pruugi aga sugugi õnnestuda. 19. märtsil ühe seaduseelnõu teisel lugemisel riigikogus mainis näiteks reformierakondlane Kalle Jents, et ilmselt ei ole lähitulevikus ette näha tööõnnetuse ja kutsehaiguse kindlustuse süsteemi loomist Eestis. Küllap ei teadnud ta siis veel, et järgmisel päeval allkirjastatavast meelemuutuse koalitsiooni tegevuskavast võime leida lubaduse: „Käivitame tööturu osapooli kaasates tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse süsteemi põhialuste kokkuleppimise protsessi.“

Selline vasturääkivus näitab, et isegi suur osa Reformierakonna kõrgetel kohtadel tegelastest polnud ilmselt kuigivõrd kursis sellega, mis sinna koalitsioonilepingusse sisse kirjutatakse. Erakonna tipud ja läbirääkimistel osalenud kahtlemata teadsid lepingu sisu. Ning on nüüdseks suutnud juba nii enda südametunnistuse kui avalikkuse jaoks valmis mõelda ka põhjendused, millega Reformierakonna maailmavaatelisi ümberpöörde selgitada.

Suur osa erakonna järgmise ešeloni naistest ja meestest polnud aga tõenäoliselt saanud võimalust koalitsioonilepinguga enne selle sõlmimist tutvuda. Ammugi siis mõne n-ö kommenteeritud variandiga, kus oleks kirjas, mis juttu tuleks edaspidi vähemalt aasta jooksul rääkida.

Seega kuluksid Reformerakonnale nüüd hädasti ära piltlikult öeldes suured koalitsioonilepingu ühislugemised. Et keegi võtab paberi punkt-punktilt ette ning teeb teistele selgeks, kas nimetatud punkt haakub erakonna senise maailmavaatega või tuleks selle puhul oma meelt muuta. Kahtlemata ei ole seda võimalik korraldada kõigile erakondlastele. Hädavajalik on see aga riigikogu liikmetele ning näiteks ka piirkondlikele juhtidele ja kõneisikutele, kes siis sõnumit edasi peaksid kandma.

Ent mida kaugemale keskkontorist ja Toompeast, seda vähem taolist meelemuutust tõenäoliselt omaks võetakse. Mida lähemale erakonna n-ö lihtliikmetele või lihtsalt oma senistele valijatele, seda enam hakkab ilmselt sugenema arusaam, et tegu on lihtsalt suurte ninade võimumänguga, mille juures meie arvamus ei huvita kedagi. Meelmuutuse massidesse jõudmise asemel süveneb lõhe erakonna juhtfiguuride ja niiditõmbajate ning valijaskonna vahel, tänu kellele tegelikult võimule on tuldud.

Autor: Peep Talimaa, Peep Talimaa