Raasuke jäi poolele teele toppama

Kriitikute fookuses on olnud Raasukese ettepanek koondada riigi äriühingute juhtimine ühe üksuse kätte. On öeldud, et see toob kaasa täiendavat bürokraatiat ja kulusid. Avalikkust on hirmutatud väidetega, et uus asutus vajaks suurt uhket büroomaja ja hulka kõrgepalgalisi töötajaid. Samuti on vastuargumendina öeldud, et ka uue üksuse mehitamine hakkab tõenäoliselt olema poliitiline, mistõttu kanduvad riigifirmade nõukogusid saatvad probleemid uude üksusesse edasi.

Raasuke ei asunud riigifirmade juhtimisreformi visandamisel leiutama jalgratast. Tema juhitud töögrupi koostatud dokument kopeerib erafirmades toimuvat. On tavapärane, et kui eraomanik on tegev mitmes ärisektoris, siis ta ongi loonud valdusfirma, mis tema investeeringuid juhib. Reeglina on need valdusfirmad väikese arvu väga kõrgel tasemel ja head palka saavate töötajatega. Sama kogemust soovitab Raasuke kasutada ka Eesti riigil oma ettevõtete juhtimiseks.

Riigifirmade juhtimises on praegu mitmeid probleeme. Riigi kui omaniku pikaajalised eesmärgid on ebaselged ja kohati vastuolulised. Näiteks puudub selge ja pikaajaline dividendipoliitika, mistõttu on riigifirmad muutunud kohati varjatud maksukogujateks. Riigifirmade investeerimisplaanid on mõnikord olnud liiga lennukad, mis on märk sellest, et ettevõtte tegevjuhtkond on nõukogule pähe istunud. Kurioosseim näide oli Estonian Air, aga hulk küsitavusi on olnud ka Eesti Energia laienemisplaanides või praeguse EVR Cargo investeeringutes.

Mõnede nõukogu liikmete töö on olnud vormiline ja Raasuke teab oma kogemustest, et nad ei jõua või ei viitsi isegi nõukogu koosolekuks valmistatud dokumentidega eelnevalt tutvuda.

Riigifirmade nõukogud on politiseeritud, tekitatud on soojad kohad, millega motiveerida truusid parteisõdureid. Need kohad on muudetud kaubeldavaks. Ettevõtja toetab rahaliselt võimul olevat erakonda ja saab koha teda huvitavas riigifirma nõukogus. Seetõttu istuvad nõukogus riigifirma konkurentide või teiste huvigruppide esindajad, kelle äri edu sõltub konkreetse riigifirma otsustest.

Raasukese koostatud arutulusdokument ei ole küll nii otsesõnaline, aga sisuliselt on ta pakkunud välja lahendused, mis aitaksid eespool loetletud puudusi kõrvaldada. Kindlasti annaks see riigile ka rahalise võidu.

Raasukese ettepanekute suurimaks puuduseks on aga see, et ta jäi oma tööga poolele teele pidama. Võime üritada riigifirmades kopeerida edukate erafirmade juhtimismudelit, kuid see ei õnnestu, kui ettevõtetesse reaalselt ei kaasata erakapitali.

On üks lihtne imerohi, mis aitab saavutada seda, mida Raasuke on oma dokumendis kirjeldanud. Riik peab muutma oma äriühingud avalikeks ettevõtteks ehk viima need börsile. See ei tähenda, et riik müüb oma äriühingud maha. Võtame jälle eeskujuks erasektori. Toomas Annus, Armin Karu, Hans H. Luik, Jüri Käo, Toomas Luman on tuntud ettevõtjad, kes on viinud enda loodud ettevõtted börsile, kuid kes pole olnud nõus andma käest kontrolli nendes firmades. Seetõttu ei ole ka riigifirmade noteerimist õige kritiseerida väitega, et riik loobub kontrollist olulistes ettevõtetes.

Vastupidi, riigiettevõtete börsile viimine aitab neid firmasid paremini kontrollida, sest kärbib nende inimeste mõju ja võimu, kes praegu lava taga riigifirmade tegevust suunavad. 

Äripäeva peatoimetaja asetäitja Aivar Hundimägi kommentaar oli 24. septembril eetris Vikerraadios.