Aruandlus samaks, aga arvestamine lihtsamaks

On väidetud, et keda see ettevõtte majandusaasta aruanne ikka huvitab, ent tegelikkuses on huviliste ring üsna lai. Aruande vastu tunneb huvi eelkõige ettevõtte omanik, kes selle alusel määratleb ettevõtte (ja tegevjuhtkonna) edukuse, ettevõtte väärtuse, aga ka investeeritud kapitali tootluse. Konkurendid, partnerid, tarnijad jt hindavad selle järgi ettevõtte usaldusväärsust, mille alusel pannakse omakorda paika, kas ja millistel tingimustel antud ettevõttega tehinguid tehakse.

Äriregister kontrollib aruande põhjal firma majandustegevuse vastavust seaduses määratletule; huvi tunnevad ka maksu- ja tolliamet ning võlausaldajad. Krediidiregistri kaudu saavad ettevõtte majandustegevuse põhiandmed (eriti võlad ning võlgnevused) või nende andmete puudumine kättesaadavaks igale päringu esitajale. Nägu näha, huvilisi jätkub.

Majandusaasta aruande esitamata jätmine näitab partneritele, tarnijatele jt eelkõige ettevõtte eriliselt madalat usaldatavust. Riigi poolt võivad järgneda trahvid ja halvemal juhul ühingu registrist kustutamine. Seadus lubab tegelikult määrata äriregistri pidajal trahvi ka hoiatusmäärust tegemata, kusjuures 320-3200 euroni võib trahvida nii juriidilist isikut kui selle kõiki juhatuse liikmeid.

Seega majandusaasta aruande esitamisest loobumine ei saa tulla kõne alla. Küll aga oleks põhjust teha muudatusi väikeettevõtete raamatupidamisarvestuses, et seda ettevõtja jaoks lihtsamaks ja odavamaks muuta.

Suhteliselt keeruka tekkepõhise raamatupidamisarvestuse pidamine ei anna midagi juurde aruandluse ülevaatlikkuse seisukohalt ei riigile (kes sellekohaste aruannete vastavust tegelikkusele ei suuda niikuinii kontrollida) ega ka ettevõtjale endale. Enamik väikeettevõtjaid loodavad ses osas raamatupidajale ning üldjuhul saavad nad aru summast kassas, kohustustest ja nõuetest, samuti kasumiaruandest. Samal ajal on bilanss, majandusaruande lisad ja eriti kassavoo aruanne ning debitoorsed/kreditoorsed võlgnevused paljude väikeettevõtjate jaoks riigi poolt sunniviisiliselt nõutav „abrakadabra“, mille eest tuleb pealegi hulk raha kulutada.

Sellest tulenevalt oleks üheks väikeettevõtete (ja ka mittetulundusühingute) raamatupidamisarvestust oluliselt lihtsustavaks võimaluseks tekkepõhise raamatupidamise ja kahekordse kirjendamise asemel kassapõhise ühekordse kirjendamisega raamatupidamise pidamine. See võiks olla analoogne FIEde kassapõhise raamatupidamisega, millele ülevaatlikkuse huvides lisanduks põhivara arvestust; kohustusi ja nõudeid kirjeldavad lisad, võib-olla veel mõni. Sellise raamatupidamisega saaks enamik väikeettevõtjaid ise hakkama ning tavapärane raamatupidamisteenuse kulu (ca 300–3000 eurot aastas) jääks ettevõtjale põhitegevuse arendamiseks, tulukuse ja konkurentsivõime tõstmiseks või töötajatele kõrgema palga maksmiseks.

Esmase sammuna võiks kassapõhise raamatupidamisarvestuse sisse seada käibemaksu kohustuseta väikeettevõtetele. Mõnevõrra mõjutab see riiklikku statistikat, kuid ei mõjuta kuidagi ei eelarve laekumisi ega muude riiklike funktsioonide täitmist. Samas suurendaks kassapõhise raamatupidamisarvestuse lubamine ettevõtlusaktiivsust ja -stabiilsust.

Teine võimalus ettevõtluskeskkonna tugevdamiseks oleks käibemaksu arvestuse viimine tekkepõhisuselt kassapõhiseks, s.t. senise arve väljakirjutamisele järgneva kuu 20. kuupäevaks käibemaksu tasumise asemel arvete laekumise kohasele käibemaksu arvlemisele.

Praeguses heitlikus majanduskliimas aitaks see oluliselt parandada ettevõtete kassavoogu, looks põhjenduse käibemaksu tasumisele (pole vaja tasuda käibemaksu väljakirjutatud, kuid laekumata või viivises arvetelt). Ehkki kassapõhise käibemaksu arvestuse kehtestamine vähendaks mõnevõrra käibemaksu laekumist riigieelarvesse (viivises või võlgnevuses arvete käibemaksu arvel, millelt käibemaksu tasumise nõudmine pole niikuinii õiglane ega vasta õigusriigi põhimõtetele), aitaks see oluliselt kaasa ettevõtluse ja maksedistsipliini tugevnemisele.