Tuleb endale tõepoolest väga selgelt teadvustada, et isegi Eesti riigi keskeltläbi normaalse arengu puhul läheb veel vähemalt paar-kolm põlve, enne kui sotsiaalmaksuga seotud sammastesse võiks nii palju raha koguneda, et ainult sellele toetudes rahus pensionipõlve nautida. Kui sellist aega üldse tuleb.
Praegu saavad selles asjas riigi peale loota ehk ainult üksikud kaasaegsed “personaalpensionärid”. Ülejäänutel tuleb suuremas osas iseendaga hakkama saada. Võimukandjad võiksid hoopis sellist sõnumit palju jõulisemalt kommunikeerida. Seda on aga raske teha, sest see ei lähe kuigivõrd kokku uhke ja eduka riigi doktriiniga. Eriti olukorras, kus juba eelnevalt teise pensionisamba suhtes võetud kohustuste täitmine paneb riigi raha üle otsustajad kõvasti kukalt kratsima.
Rahuliku vanaduspõlve nimel investeerimise ehk sammaste alla laiema vundamendi rajamise võimalusi on mõistagi erinevaid. Inimlikus mõttes on küllap väga oluline panustada oma pere ja laste heaollu, kes siis hiljem loomuliku jätkuna võtavad vanemate eest hoolitsemise enda kanda.
Asisematest võimalustest rääkides kutsume aga siinkohal kõiki taas kord üles oma vaba raha investeerima, alustades Tallinna börsist.
Kui riik tahab investeerimist toetada, võiks ta teha näiteks maksusoodustusega personaalse pensioniplaani, mille puhul inimene ise otsustab, millal ja mida ta sinna ostab, ning riik lisaks oma kokkulepitud osa. Lisaks fondiosakutele saaks inimene sinna siis ka aktsiaid ja võlakirju soetada.
Loomulikult on inimesed erinevad ning eriti just nooremad ei kipu kuigivõrd pensioni peale mõtlema. Erinevate pensionisammaste teema jutuks võtmine aitab kindlasti selles valdkonnas mõtteviisi muutusele kaasa. Pensioni asjas ainult riigile lootma jääda oleks paraku ülimalt sinisilmne.
Autor: 1185-aripaev