Lapsetoetusi ei tohi kaotada

Kui vaadata Euroopat, siis eksisteerib märkimisväärne korrelatsioon: Põhjamaades, kus on suhteliselt kõrged lapsetoetused, on sündimus kerges tõusus, kuna naised ei pea valima töö- ja pereelu vahel, vaid saavad need ühitada. Loomulikult täiendavad seal toetusi ka lastele suunatud teenuseid, mida vajame meiegi.

Negatiivseid näiteid leiab aga peamiselt Lõuna-Euroopast, näiteks Kreekast, kus lapsetoetused muudeti vajaduspõhiseks. See tähendab, et riigipoolse toe ja tähelepanu saamiseks peab lastega pere kõigepealt vaesusse langema. Selline lähenemine suutis Lõuna-Euroopale varem omase kõrge sündimuse hämmastavalt kiiresti nullida ja langusesse pöörata.

Eesti rahvastik vananeb kiiresti ja seda vaatamata tõsiasjale, et hetkel on parimas sünnituseas 1980. aastatel sündinud üpris arvukas põlvkond. Et mõne aasta pärast demograafilistest trendidest tingitud sündimuse järsku kukkumist pisutki leevendada, ei tohi ühiskond ühelgi juhul saata välja signaali, nagu ei oleks lapsed meil oodatud. Universaalsete lapstoetuste põhimõte lähtub arusaamast, et olulised on kõik lapsed, nende kasvatamine on alati seotud kulutustega. Vaesuse leevendamiseks mõeldud toetused vaesusriskis peredele on kindlasti vajalikud, kuid neid ei tohi segi ajada lastetoetustega.

Eestist majanduslikel põhjustel väljarändajate  seas on kõige arvukamalt esindatud just noored, elujõulised inimesed. Eestis ei sünni viimastel aastatel peredesse sageli isegi esimesi lapsi, ehkki uuringud näitavad, et noored pered sooviksid peresse endiselt kahte-kolme last. Peapõhjustena tuuakse välja just kindlustunde puudumine selle suhtes, kas lapsed suudetakse inimväärselt üles kasvatada ja anda neile hea haridus. Samuti on oluliseks mõjuriks lastehoiuvõimaluste nappus ja lastele suunatud muude teenuste vähesus.