Omavalitsustel käed seotud

Raha riigi piires ühest taskust teise tõstmine lisatulu ei tekita. Praeguse halduskorralduse juures kõiki omavalitsusi ülal pidada ei ole mõistlik, parem on suunata raha vajaduspõhiselt ja valdkonnapõhiselt.

Pikemaajalises perspektiivis võiks maksukorraldusest küll muuta, aga seda mitte eesmärgiga jagada raha riigi taskust omavalitsuste taskusse ümber, vaid pigem selleks, et mitmekesistada omavalitsuse tulubaasi komponente, siduda need lahti majandustsüklitest ning võimaldada omavalitsustel rohkem oma tulubaasi kujunemises kaasa rääkida. Viimane eeldab, et räägime vähemalt 10 000 elanikuga omavalitsustest, alla selle ei ole omatulude eelise ärakasutamine võimalik.

Äripäev arvab, et omavalitsused peaksid kaasa rääkima töökohtade loomises ja leidma võimalusi luua töökohti, meelitada maksumaksjaid. Millised on üldse omavalitsuse võimalused seda teha? Ettevõtlus eeldab ressursse, omavalitsus saaks pakkuda eelkõige maad ja tööjõudu. Kehtivate reeglite kohaselt on omavalitsusel võimalik riigilt maad saada ainult ühiskondlikuks otstarbeks, ettevõtluse jaoks maa leidmine eeldab selle ostmist, osal juhtudel on õnnestunud see ka saada päranduseks või tehtud riigiga soodsaid ebareeglipäraseid kokkuleppeid. See ei peaks nii olema. Maa on ressurss, mida omavalitsused võiksid saada vabamalt kasutada.

Tööjõud on nagu muna ja kana küsimus. Kui ei ole tööjõudu, ei ole suuremal ettevõttel võimalik piirkonda siseneda. Ja kui ei ole töökohti, liigutakse uutele jahimaadele. Raske ütelda, kas siin on midagi 20 aastat tagasi maha magatud. Võimekamad ja suuremad omavalitsused oleks kindlasti suutnud rohkem ära teha, aga see on tagantjäreletarkus. Selge on see, et tühjaks jäävate maapiirkondade taasasustamine on märksa keerulisem ja kallim, kui oleks olnud  tugevate piirkondlike tõmbekeskuste väljaarendamine.

Omavalitsuste võimalused töökohtade loomisel piirduvad turunduse, invsestorsuhtluse  ja heal juhul looduslike eeldustega. Esimene on kõlav, aga suure raha meelitamiseks liiga pehme, viimases kaasa rääkida on aga keeruline.  See ei puuduta eriti Harjumaad,  kus töökohad niigi tekivad ja tööjõud koondub.

Lihtne arvutus näitab, et  kui valda kolib pere, kus mõlemad vanemad saavad Eesti keskmisest palgast 10-20 % kõrgemat palka, siis arvestades omavalitsuse kulusid kooli ja lasteaiakohtade loomisel ning vastutust sotsiaalkulude katmisel, tasub ühe lapsega pere omavalitsusele heal juhul n-ö ära põhikooli lõpuks, kahe- ja kolmelapselised pered jäävad aga lootusetult „punasesse“.  On vastutustundetu ütelda, et see on omavalitsuse probleem. Lapsi on eestluse püsimiseks vaja, eriti veel eeldades, et need lapsed ka kunagi Eestisse tööle jäävad Praegu toetab riik järelkasvu emapalgaga poolteist aastat, edasine jääb omavalitsuse mureks.   

Omavalitsuste tulubaasi suurim komponent on tulumaks, mida on valitsus lubanud järk-järgult vähendada. Nii ei saa tahta, et tulubaas suureneks. See on Harjumaa omavalitsuste finantseerimismudeli suurim probleem, sest Tallinna  lähivaldadesse kolijate peremudel on vähemalt seni olnud keskmisest lapserohkem. Investeeringute tegemine on teenuste pakkumiseks vältimatu. Suutlikus püsib praegu nende  põlvkondade baasil, mille juured ulatuvad nõukogudeaegsesse beebibuumi ja varasemassegi aega.

Ei ole mingit mõtet abstraktsel tulude ümberjagamisel. Kuid Harjumaa vajab püsimiseks ja arenguks teistsuguseid regionaalpoliitilisi meetmeid, raha investeeringuteks, koolideks ja lasteaedadeks. Ja pikemaajalises perspektiivis, kui meil on alles ainult tugevad omavalitsused, tasuks olla avatud tulubaasiga seotud  maksudiskussioonile ja mõelda, kuidas suurendada omavalitsuste omatulu, mis on praegu Euroopa keskmisega võrreldes tühine, ning vähendada nende sõltuvust ühest tululiigist, mis on tundlik nii majandustsüklite kui ka valitsuste otsuste suhtes. Omavalitsused vajavad stabiilsust.