Avalikku sektorisse suunduv tippadvokaat: kuidas riiki ei tohiks kärpida

Avalikku sektorit kiputakse nägema kui kulukohta, mida saab vajadusel kiiresti ja valutult kärpida. Ent riik ei ole ettevõte, mille eesmärk on vaid kasumi teenimine võimalikult õhukese organisatsiooni ja madalate kuludega. Riik on ühiskondlik kokkulepe – teenuste, turvalisuse ja stabiilsuse süsteem, mis toimib ainult siis, kui sel on piisav võimekus ja tagatud on kvaliteet. Teha tuleb ka asju, mis ei ole kasumlikud, aga on kasulikud.

Maksude tõstmine ja eelarve puudujääk tõstatab küsimuse, kas riik on jõudnud punkti, kus senises mahus ja senise kvaliteediga teenuseid ei olda enam võimelised pakkuma. Sellekohast debatti ei julgeta algatada, kuna see pole populaarne.

Aga ikkagi: kas senine tasuta haridus, sotsiaalsüsteem, ravisüsteem, suur hulk omavalitsusi jne on midagi sellist, mida riik suudab ka tulevikus ülal pidada?

Avaliku sektori ülesanded – haridus, tervishoid, sisejulgeolek, sotsiaalhoolekanne, kriisivalmidus – ei ole luksus, vaid riigi eksistentsi alused ja ühiskondlik kokkulepe. Kui kärbitakse ametikohti, kompetentsi või töövahendeid, siis kannatab teenuste maht ja kvaliteet. Näitena võib tuua kiirustades vastu võetud seaduseelnõud või nende seletuskirjades esinevad vead, mille parandamine on väga aja- ja rahakulukas.

On selge, et politsei või päästeameti alarahastamine pikendab reageerimisaegu ja suurendab riske. Tervishoiusüsteemi kärped toovad kaasa pikemad ravijärjekorrad. Haridussüsteemi kärped toovad kaasa koolide sulgemised ja õpetajate ülekoormuse.